STRUKTUUR /360-366/

structure

 

(A).Üldine tähendus

1. Süvenemata filosoofilistesse ja ideoloogilistesse vaidlustesse, mida /361/ mõiste struktuur jätkuvalt ajendab, on siiski vajalik täpsustada selle mõiste definitsiooni konstitueerivad elemendid strukturaallingvistika* kontekstis, milles ta on omandanud operatsionaalse* iseloomu. Võttes aluseks üldised tunnused, mida L. Hjelmslev selles kontseptis on eristanud, peame me struktuuri sisesuhete* autonoomseks entiteediks, mis on korrastunud hierarhiateks*. Täpsustamaks seda definitsiooni, vaatleme järgnevalt lähemalt iga selle elementi:

(a) vastav kontseptsioon viitab sellele, et esmatähtsaks peetakse elementide* suhteid: struktuur on eeskätt suhete võrgustik, mille ristumispunktides tekivad mõisted (termid*);

(b) suhestumised struktuuri määravas võrgustikus on hierarhilised, s.t suurused (grandeur*) võib jagada osadeks, samas säilitavad nad omavahel seostatuna suhted tervikuga;

(c) struktuur on autonoomne entiteet* - säilitades vastastikused suhted suurema süsteemiga, mille osaks ta on, omab struktuur ühtaegu oma sisemist organiseeritust;

(d) struktuur on entiteet, s.t, tal on vaieldamatult ontoloogiline staatus; et muuta kontsept operatsionaalseks tuleb vastavat staatust aga mõista kui “sulgudesse asetatut”.

Seega, küsimus sellest, kas struktuurid on uuritavale objektile immanentselt* olemuslikud või on nad konstruktsioonid*, mis tulenevad teadvustava subjekti kognitiivsest tegevusest, on semiootilisest aspektist lähtudes välistatud, ükskõik kui fundamentaalne see küsimus filosoofia vaatepunktist ka ei tunduks. Sarnaselt filosoofiliste presupositsioonidega, mis on struktuuri mõiste baasiks (presupositsioonid manifesteerivad, milliseks peetakse struktuuri ja funktsiooni* vahelisi suhteid, kuidas funktsiooni defineeritakse), struktuurid pigem rikastavad epistemoloogilis-metodoloogilisi vahendeid, andes neile mõnikord kergelt mehhanitsistliku (Bloomfield), mõnikord fenomenoloogilise (Hjelmslev) ja vahel ka organitsistliku (Benveniste) varjundi, ilma et nende operatsionaalne olemus sealjuures väheneks.

2. Struktuuri selline kontseptsioon moodustab semiootilise teooria taustsüsteemi, “teadusliku vaatepunkti”, millest lähtuvalt uurija loob oma lähenemise. Struktuur iseenesest pole spetsiifiline semiootika atribuut ega ka ainult humanitaarteaduslik. Teatud mööndustega võib seda kontsepti rakendada ükskõik millises teaduslikus uurimuses. Põhjus, miks lingvistika oma kriitilisel arenguastmel eksplitseeris printsiipe, millel ta baseerus, oli raskus, mida kogeti humanitaarias, liikudes “seisukohtade” faasist “distsipliinide” faasi. Siiski tuleb lisada, et struktuuri selline definitsioon ei ole otseselt operatsionaalne: olles liiga üldine, rakendub ta ükskõik millisele elementide hulgale, milles nähakse organiseeritust või mida kavatsetakse mingil viisil organiseerida. Struktuur, olles määratletud kui suhete võrgustik, osutab suhte* mõistele ja et olla semiootiliselt efektiivne, eeldab suhete tüpoloogia olemasolu. Võrgustikust rääkimine ei anna meile siiski mingit informatsiooni selle ulatuse või komplekssuse kohta: esile kerkib loomulik küsimus minimaalsetest /362/ strukturaalsetest üksustest, elementaarsetest* struktuuridest, sest ainult need struktuurid võimaldavad meil mõista komplekssemate kogumite eksisteerimise mooduseid ja funktsioneerimist.

- SUHE; HIERARHIA; FUNKTSIOON

(B) Signifikatsiooni elementaarne struktuur

1. Kui me aktsepteerime struktuuri kui “suhete võrgustiku” definitsiooni, puudutab küsimus elementaarsest struktuurist esialgu vaid ühte, lihtsat suhet. Olgu eelpooltoodud definitsiooni raamistikule lisatud, et “maailma objektid” ei ole teada iseenesest, vaid ainult nende määratluste (või omaduste) järgi. Viimaseid võib pidada väärtusteks* (s.t kuidas omadused suhestuvad üksteisega). Siit jõuame me postulaadini, et suhe üksi määrab “omadused”; need omadused omakorda toimivad piiritlustena objektide suhtes ja muudavad nad teadaolevateks. Vastav elementaarne* suhe eksisteerib kahes aspektis: see on aluseks “erinevustele” väärtuste vahel, erinevused omakorda, olemaks tähenduslikud, baseeruvad “sarnasustel”, mis seovad väärtusi üksteisega. Selliselt mõistetuna sisaldab suhe, mis loob elementaarse struktuuri, keele süntagmaatilise telje (“see … ja” suhe) ja paradigmaatilise telje (“kas … või” suhe) definitsiooni. Elementaarset struktuuri kui suhet, mis konstitueerib (etablit) vähemalt kaht väärtustermi*, võib ühest küljest pidada kontseptiks, mis ühendab endas mõistmise minimaalsed tingimused ja/või signifikatsiooni tootmise ning teisest küljest kui mudelit*, mis sisaldab endas iga keele (või üldisemalt, mis tahes semiootika) ja iga semiootilise ühiku minimaalse definitsiooni. Elementaarset struktuuri võib seega esitada kui gnoseoloogilise refleksiooni koondumise locust ja järgneva aksiomaatilise* süsteemi epistemoloogilist postulaati.

2. Elementaarse struktuuri kontseptsioon võib muutuda operatsionaalseks ainult juhul, kui see järgib loogilist interpretatsiooni ja formuleeringut. Elementaarsete suhete tüpoloogia (vasturääkivus/kontradiktoorsus*, kontraarsus/välistavus*, komplementaarsus/täiendus*) loob perspektiivi uut tüüpi vastastikku defineeritavatele terminitele ning võimaldab ühtlasi esitada elementaarse struktuuri representatsiooni* semiootilise ruudu kujul.

3. Selliselt määratletuna võib elementaarset struktuuri pidada konstitueerivaks mudeliks ja seda kahest aspektist: (1) kui tähistamist organiseerivat mudelit (morfoloogiline* ja taksonoomiline aspekt) ja (2) kui loovat* mudelit (süntaktiline* aspekt). Süvastruktuurina* on elementaarne struktuur fundamentaalse süntaksi* baasiks.

4. Lisaks sellele tuleb elementaarset struktuuri mõista kui (semantilist) investeeringut* ja sisude vormimist (s.t vormi asetamist). Need sisud, süntaktilised või semantilised (kitsas mõttes), mis on projitseeritud semiootilisele ruudule, võivad väljenduda etteaimatavates positsioonides ja moodustuda semantilistes kategooriates*. Nii näiteks iga aktant võib “poolduda” ja nii võib tekkida teisi aktantsiaalseid kategooriaid (aktant, /363/ antaktant, negaktant, negantaktant).

5. Kui semantiline kategooria on saavutatud, võib sellest saada täpsemalt määratletud hüpotaktiliste* subartikulatsioonide baas (millest igaüht saab kitsamalt defineerida) ning ta võib moodustada semantilise mikromaailma* (diskursuse tekitaja). Teatud kategooriaid - abstraktsed, üldised - võib hüpoteetiliselt* pidada semantilisteks universaalideks*, s.t elementaarseteks aksioloogilisteks struktuurideks. Võib öelda, et kategooria elu/surm väljendab individuaalseid* maailmu ja kategooria loodus/kultuur väljendab kollektiivseid* maailmu. Antud kahele elementaarsele struktuurile võib nende suure üldistusastme tõttu lisada figuratiivse* aksioloogilise struktuuri, mis väljendab (semiootilise ruudu kujul) “looduse nelja elementi” (tuli, vesi,maa, õhk).

6. Elementaarne struktuur kui artikulatsiooni mudel rakendub peamiselt süva- ja abstraktsete struktuuride tasandil. Seal täidab ta deskriptiivse* (võimalik, et ka avastava*) protseduuri rolli, võimaldades semiootilistel fenomenidel avalduda enne nende manifestatsiooni* (ning loomulike keelte puhul enne nende leksikalisatsiooni*). Selle mudeli mehaaniline rakendamine pindstruktuuri fenomenidele muutub tavaliselt lihtsalt semiootilise protseduuri karikatuuriks. Samas ei tähenda see, et elementaarsed artikulatsioonid ei ilmneks pindstruktuuri*, nt morfeem-märkide tasandil, aga sellel tasandil leksikaliseerivad kategooriad harva nende võimalike termide kogumi: manifestatsioonis esindavad need kategooriad erinevaid vorme, mida võib mõista kui binaarseid artikulatsioone (nt maskuliinne/feminiinne), ternaarseid artikulatsioone (nt armastus/vihkamine/ükskõiksus) jne.

- SEMIOOTILINE RUUT

(C) Strukturaalsed vormid

1. Lisaks mõiste struktuur täpsele tähendusele, mille me just esitasime, valitseb tavakasutuses üldisem tähendus, mis vastab enam-vähem artikulatsioonile, organisatsioonile, vahendile, mehhanismile jne ning rõhutab uuritavate semiootiliste objektide kogumi eeldatavat või tuvastatud sugulaslikku iseloomu. Tuues rohkem selgust materjali paigutusse selles sõnaraamatus, eelistame me siinkohal esitada kogumi kasutatud võrdlemisi eritüübilistest väljenditest, varustades igaühe neist mõne kokkuvõtliku selgitusega ja ristviidetega (mis võimaldavad sügavutiminevat uurimist).

2. Aktantsiaalsed ja aktoriaalsed struktuurid.

Eristus aktandi ja aktori* vahel tuleneb tegelase* (või Vladimir Proppi dramatic persona) mõistest ja sellel on olnud võrdlemisi palju vastukajasid semiootilises teoorias tervikuna. Aktant on süntaktiline ühik pindstruktuuri narratiivses grammatikas ja kui see on asetatud narratiivsele trajektoorile* jaguneb ta hulgaks aktantsiaalseteks* rollideks; aktor kui diskursuse ühik on uuesti defineeritud kui kehastumus, semantiliste investeeringute locus diskursuste sees, vähemalt ühes aktantsiaalses rollis ja samal ajal vähemalt ühes temaatilises* rollis. Järelikult, aktantsiaalne mehhanism – aktantide kogum, mis on komplekteeritud narratiivse grammatika poolt eesmärgiga luua diskursus – ei ole isomorfne aktoriaalse organisatsiooniga nii nagu see /364/ on moodustatud ühe teksti diskursuse tasandil [nt olema-võimeline-tegema (pouvoir-faire) modaalsust võib esitada iseseisva aktori vormis (maagiline objekt) ja selle võib ka olulise omadusena lülitada subjekt-tegelasse]. Sellistest tähelepanekutest johtuvalt võime rääkida aktoriaalsetest struktuuridest kui mingit tüüpi diskursuse tunnustest. Aktoriaalne struktuur on objektiviseeritud (ja sotsialiseeritud) kui aktoriaalset mehhanismi iseloomustab suur hulk iseseisvaid aktoreid; teisest küljest võib öelda, et see on subjektiviseeritud (v psühhologiseeritud), kui diskursuses esindatud aktorite hulk on taandatud ja, teatud kindlatel juhtudel, koondatud ühte aktorisse, mis ühendab endas suurt hulka aktantsiaalseid rolle (muutudes pingeliseks sisemiseks dramatiseerituseks, mis on tuntud psühhoanalüüsist).

- AKTANT, AKTANTSIAALNE ROLL, AKTORIALISATSIOON, AKTOR

3. Aspektuaalsed struktuurid ja kategoriaalsed struktuurid.

Paiknedes semiootilise struktuuri süvatasandil, kasutab narratiivne grammatika kategoriaalset loogikat, mis baseerub ühikute* diskreetsel* loomusel ja olekute* diskontinuaalsel loomusel (maailma objekt on kas “must” või “mitte-must”, ilma üleminekuvormideta). Kui narratiivsed struktuurid on formuleeritud, temporaliseeritakse nad diskursiviseerimise* käigus ning sellest lähtuvalt omandavad nad täiendavad aspektilised omadused. Seetõttu vastavad süvastruktuuri* tasandil aset leidvatele loogilistele transformatsioonidele diskursuse tasandil diakroonilised “muutused”, mida me võime kirjeldada aspektiliste kategooriate abil (väljenduvad seemides nagu punktuaalsus*, kestus*, lõpetamatus*, lõpetatus* jne). Selline aspektuaalsete struktuuride kontseptsioon lubab meil järgnevalt seostada “loo” ja “struktuuri” ning lähtuda kategooria struktuuride kui aspektiliste (temporaalsete) struktuuride konversioonimehhanismidest.

-TEMPORALISATSIOON, ASPEKTUALISATSIOON

4. Modaalsed struktuurid.

Modaalsete kategooriate (tahtma, pidama, võima, teadma) põhjalikum uurimine on näidanud, et neid ei saa “valitseva mõistena” formuleerida sõltumatult “valitsetavast mõistest”, s.t ei ole võimalik rääkida tahtmisest või võimisest, vaid ainult midagi teha tahtmisest või kellekski saada tahtmisest, võimeline tegema või võimeline olema olemisest jne. Kuna modaalsus* on lahutamatu osa väljendist tegemine* või olek*, mida see ära määrab, on süntagmaatika puhul kohane rääkida modaalsetest struktuuridest, samas kui paradigmaatikas võib modaalsusteks pidada modaalseid kategooriaid*.

- MODAALSUS

5. Narratiivsed struktuurid ja diskursiivsed struktuurid.

See eristus vastab sügavuse kahele tasandile mida me peame fundamentaalseteks domeenideks üldises generatiivses* trajektooris, mis lõpeb diskursuse produktsioonis. Väljendit narratiivsed struktuurid või, täpsemalt, semio-narratiivsed struktuurid võib mõista kui semiootilisi süvastruktuure* (mis kontrollivad tähenduse loomist ja kannavad diskursuse organisatsiooni üldisi vorme); nad erinevad diskursiivsetest struktuuridest (kitsamas tähenduses) ja paiknevad pindmises kihis, mis alates /365/ enontsiatsioonist* organiseerib narratiivsete struktuuride diskursiviseerimist* (diskursusse sisse viimist). Lisaks sellele, narratiivsete struktuuride all (kitsamas tähenduses) mõeldakse tihti lihtsalt pindmist narratiivset süntaksit* – see segadus tuleneb asjaolust, et narratiivi kindlad “grammatikad” või “loogikad” moodustuvad narratiivsuse sügavaimast tasandist vähem või rohkem võrreldavas vormis.

-NARRATIIVSUS; PINDNARRATIIVI SÜNTAKS; GENERATIIVNE (TRAJEKTOOR)

6. Poleemilised ja lepingulised struktuurid.

Erinevad tekstianalüüsid on tulnud järeldusele (mida võib ilmselt üldistada), et kogu diskursus kannab endas, vähemalt implitsiitselt, vastandavat* struktuuri, tuues kokku vähemalt kaks subjekti. See vastandamine võib tihtipeale väljenduda somaatilises või kognitiivses konfliktis (siis võime rääkida poleemilistest struktuuridest); samuti võib see väljenduda transaktsioonis /kompromissis/, mispuhul võib diskursust organiseerivat struktuuri nimetada lepinguliseks. Need kaks vormi, mis vastavad sotsioloogiliste teooriate tasandil mõistetele “klassivõitlus” ja “ühiskondlik lepe”, esinevad koos manipuleerimise* struktuurides. Lisaks sellele võimaldab diskursuse poleemilis-lepinguline struktuur, millel on üks enontsiaator*/formuleerija, mõista ja interpreteerida dialoogilist* kommunikatsiooni kui kahehäälset diskursust.

-POLEEMILINE; LEPING

7. Süva- ja pindstruktuurid.

Süvastruktuuride* ja pindstruktuuride* eristus on täiesti suhteline, kuna semiootiline teooria võib, vastavalt selle vajadustele, ette näha üldist generatiivset* trajektoori nii paljudel sügavustasanditel* kui on vaja. Seega ilmnevad diskursuse struktuurid meile kui pindstruktuurid võrreldes semio-narratiivsete struktuuridega, mis on sügavamad. Siiski, me kasutame seda dihhotoomiat loomaks eristust semiootiliste struktuuride (millele me anname grammatika* vormi), kahe sügavustasandi vahel: fundamentaalse (süva)grammatika ja narratiivse (pind)grammatika vahel, esimene on oma olemuselt loogilis-semantiline, teine antropomorfne*.

- SÜVASTRUKTUUR; PINDSTRUKTUUR; GRAMMATIKA; GENERATIIVNE TRAJEKTOOR

8. Semio-narratiivsed struktuurid.

Asjaolu, et semiootiline teooria on arenenud vaid progressiivset ja mõnikord käänulist rada pidi, on olnud teatavate terminoloogiliste segaduste allikaks. Nii on lood näiteks narratiivsuse* kontseptiga, mis, olles esmalt rakendatud üksnes figuratiivsete* diskursuste klassile (récits*), on osutunud kõiki diskursusi organiseerivaks printsiibiks. Sellest tulenevalt on väljendi “narratiivne struktuur” sisu muudetud nii, et ta lõpuks osutab, vastandina diskursuse struktuuridele, sügavale generatiivsele tüvele, mis on põhimõtteliselt omane igat tüüpi semiootikale* ja igat tüüpi diskursustele, üldise semiootilise kompetentsuse locusele. Seetõttu on toimumas aeglane terminoloogiline asendusprotsess; pikkamööda on väljend semio-narratiivsed struktuurid asendamas /366/“narratiivseid struktuure” üldises tähenduses.

-NARRATIIVSUS; GRAMMATIKA; GENERATIIVNE TRAJEKTOOR

9. Süsteemi struktuurid ja morfeemi struktuurid.

Esmapilgul võtab semantilise universumi* seemiline organiseeritus kaks erinevat vormi: ühelt poolt seemilised süsteemid (st paradigmaatiliste tunnustega hüponüümilised* subartikulatsioonid, mis kannavad vaid homogeenseid seeme) ja teiselt poolt seemilised morfeemid, mis esinevad tähistavate objektide organisatsioonidena (võrreldavad semeemidega), mis kasutavad heterogeenseid seeme (st selliseid, mis pärinevad mitmest seemilisest süsteemist) ja mida seovad kokku süntagmaatilist laadi hüpotaktilised* seosed. See eristus tundub meile piisavalt oluline, et seda siin mainida, sest see tõenäoliselt võimaldab meil seletada metafoori* ja metonüümia* figuuride funktsioneerimist kui külgnevusseost.