Semiootiline ruut /29-33/

Carré sémiotique, Semiotic square

1. Semiootilise ruudu all mõistetakse ühe või teise semantilise kategooria* loogilise artikulatsiooni* (liigendamise) visuaalset representatsiooni*. Tähenduse (signifikatsiooni*) elementaarne struktuur, mida esimesel etapil määratletakse kui suhet* /30/ vähemalt kahe liikme (termini) vahel, tugineb ainult opositsioonilisele* erinevusele, mis iseloomustab keele paradigmaatilist telge. Seega on see küllaldane n liikmest paradigma* moodustamiseks, kuid ei võimalda veel eristada selle paradigma sees semantilisi kategooriad, mis põhinevad nendes väljatoodud erinevusjoonte* isotoopia*l („sugulusel“, la parente). On vajalik suhete tüpoloogia, tänu millele võib eraldada sisemised, antud kategooriat konstitueerivad tunnused, selle jaoks kõrvalistest.

2. 20ndate–30ndate a-te lingvistiline traditsioon kirjutas ette kategooria binaarse* kontseptsiooni. Ainult vähesed lingvistid (nagu, näiteks, V. Brøndal), kinnitasid, tuginedes morfoloogia kategooriate võrdlevale uurimisele, et eksisteerivad mitmepooluselised struktuurid, mis sisaldavad endas kuni 6 omavahel seotud liiget. Üks binarismi kaitsjatest R. Jakobson jõudis sellest hoolimata kahte tüüpi binaarsete suhete tunnistamiseni: suhted nagu A/A-eitus (opositsioon on olemas teatud tunnuse olemasolu*/puudumise tulemusena) ja suhted A/mitte-A (manifesteeritakse ühte ja sama tunnust, mis eksisteerib mõlemal juhul erinevates vormides). Tuginedes neile lingvistika saavutustele osutus võimalikuks luua kategooriatevaheliste suhete tüpoloogia.

3. Kategooria liikmete esimene generatsioon/genereerimine. Kui me nimetame opositsiooni A/mitte-A semantiliseks teljeks, laskmata seejuures silmist, et selle suhte loogiline olemus jääb ähmaseks, siis me märkame, et kumbki selle telje kahest liikmest on võimeline ise astuma uude suhtesse A/A-eitus. Taolise suhtegrupi esitlus on väljendatav siis ruudu vormis:



Nüüd tuleb vaid määratleda need suhted.

a) esimese suhte A/A-eitus, mida iseloomustab kahe liikme üheaegse olemasolu võimatus, nimetame vasturääkivuse (contradiction*) suhteks, see on tema staatiline määratlus. Dünaamilisest vaatepunktist võib öelda, et vasturääkiv liige A-eitus (või mitte-A eitus) sünnib eituse operatsiooni tulemusel, mis on läbiviidud liikme A (või mitte-A) kallal. Seega võib kahest esimest liikmest lähtudes genereerida kaks uut vasturääkivat liiget (esimese generatsiooni liikmed).

b) Teine operatsioon — see on jaatuse/väitmise operatsioon: teostatuna vasturääkivate liikmete (A, mitte-A) kallal, võib ta esineda kui implikatsioon ja kujutada kahte esmast liiget kui jaatavate/väitvate liikmete presupositsiooni tulemust ( ). Kui, ja ainult kui see topeltjaatus viib lõpptulemusena nende kahe paralleelse implikatsiooni tekkele, võime me väita, et kaks esmast presuposeeritud liiget on ühe ja sama kategooria liikmed ja et valitud semantiline telg on antud semantilise kategooria jaoks konstitueeriv. Vastupidi, kui A-eitus ei implitseeri mitte-A-d ja kui mitte–A eitus ei implitseeri A-d, siis kuuluvad esmased liikmed A ja mitte-A koos oma vasturääkivate liikmetega kahte erinevasse semantilisse kategooriasse. Esimesel juhul öeldakse, et implikatsioon /31/ kahe liikme (A-eitus ja mitte-A) ja (mitte-A eitus ja A) vahel on täiendav (komplementaarne*).

c) Mõlemad esmased liikmed on presuposeeritud. Peale selle iseloomustab neid võime kooseksisteerida (või, loogika terminites, olla üheaegselt nii tõesed kui väärad — kriteerium, mida on raske rakendada semiootikas); võib öelda, et nad on vastastikuse presupositsiooni* suhtes, või, mis tähendab sedasama, kontraarsuse* suhtes.

Nüüd võime me lõplikul kujul esitada selle, mida me nimetame SR

Kus pidev joon on kontradiktsiooni suhe, roheline --- kontraarsuse suhe, pruun --- komplementaarsuse suhe.

S1 - S2 Kontraarsete (vastandlike) liikmete telg

S2-eitus - S1-eitus Subvastandlike liikmete telg

S1 - S1-eitus Positiivne skeem

S2 - S2-eitus Negatiivne skeem

S1 - S2-eitus Positiivne deiksis

S2 - S1-eitus Negatiivne deiksis

Viimane küsimus, millel on vajalik peatuda — see on binaarsete semantiliste kategooriate kitsas mõttes (mille konstitueerivaks suhteks on mitte vastandlikkuse, vaid vasturääkivuse suhe) eksisteerimine, nagu näiteks jaatus/eitus. Miski ei sega meil ka selliseid kategooriad esitada ruudu kujul:

Siin on selgesti näha, et eituse eitus võrdub jaatusega. Ülalöeldust järeldub kokkuvõtvalt, et semantilist kategooriat võib lugeda looduks kontradiktoorsuse alusel, kui tema esmaste liikmete eitus tekitab tautoloogilisi implikatsioone. Taoline taksonoomilise iseloomuga definitsioon rahuldab traditsioonilist loogikat, mis võib opereerida substitutsioonidega* mõlemas suunas (mitteorienteeritus), asendades „jaatuse“ „eitusega“ või vastupidi. Lingvistikas on lood teisiti: diskursus säilitab varem läbiviidud süntaktiliste operatsioonide jäljed: "oui" "non" ja "si"

Liige „kindlasti“ /si/ on kahtlemata samane „Jah “/oui/ -ga, kuid samal ajal eeldab implitsiitse presupositsiooni vormis eelnevat eituse operatsiooni. Seetõttu on otstarbekohane semiootilistes kirjeldustes kasutada — isegi kategooriate jaoks, mis põhinevad kontradiktoorsusel — ruudu vormis kanoonilist ettekujutust.

4. Kategooria liikmete teine generatsioon. Me nägime ülalpool, kuidas kaks paralleelset esmaste liikmetega teostatud eituse operatsiooni võimaldasid genereerida kaks vasturääkivat (kontradiktoorset) liiget ja kuidas kaks implikatsiooni kehtestasid täiendavuse (komplementaarsuse) suhte, määratledes samaaegselt vastanduse (kontraarsuse) suhte, mis sai seeläbi silmnähtavaks kahe esmase liikme vahel. (Me ei hakka peatuma ja kordama, lähtudes skeemist, neid operatsioone, mis subvastandlike liikmete eituse läbi tekitavad nende vahel vastastikuse presupositsiooni). Tähtis on nüüd /32/ näidata ära esimesed sel moel loodud mudelist* tulenevad tõigad:
   1. On selge, et neli kategooria liiget määratletakse mitte substantsionaalselt, vaid ainult kui lõikumispunktid, kui suhete lõpp-punktid: see rahuldab Saussure´i poolt väljakuulutatud struktuurset printsiipi, vastavalt millele „keeles ei ole midagi peale erinevuste“.
   2. Märgime ka ära, et lähtudes vasturääkivate liikmete projektsioonist, leiti ruudu sees neli uut suhet: kaks vastandlikku (vastandlike suhete telg ja subvastandlike suhete telg) ja kaks komplementaarsuse suhet (positiivne ja negatiivne deiksis).
   3. Kuna iga semiootiline süsteem kujutab endast hierarhiat*, siis suhted, millesse astuvad süsteemi liikmed, võivad omakorda olla liikmeteks, tekitades omavahel hierarhiliselt kõrgemaid suhteid (Hjelmslevi terminoloogias funktsioonid*, mis mängivad funktiivide rolli). Sel juhul võib öelda, et kaks kontraarset suhet astuvad omavahel vasturääkivuse suhtesse ja et kaks komplementaarset suhet kehtestavad omavahel kontraarsuse suhte. Sellist olukorda võib illustreerida järgmine näide:



Võib järelikult tunnistada, et tõesus ja väärus on vasturääkivad metaliikmed, samal ajal kui saladus ja pettus on kontraarsed metaliikmed. Metatermineid ja nende poolt genereeritavaid liikmeid vaadeldakse kui teise generatsiooni liikmeid ja kategooriaid.

5. Kolmas kategooria liikmete generatsioon. Kolmanda astme liikmete genereerimise probleem jääb lahendamata. Brøndali võrdlevad uurimused näitasid, et grammatiliste kategooriate poolt moodustuvate suhtevõrgustike sees eksisteerivad keeruline (kompleksne) ja neutraalne liige, mis on kontraarsete liikmete vahel suhte „ja...ja“ kehtestamise tulemus. Kompleksne liige tekib kontraarsustelje liikmete S1+S2 ühendamise tulemusena ja neutraalne tehte S1-eitus+S2-eitus (subkontraarsuse telg) tulemusel. Mõningates loomulikes keeltes osutus ka võimalikuks moodustada positiivseid ja negatiivseid kompleksliikmeid, sõltuvalt sellest, kas ülekaalus on üks või teine tema ühendusse astuvatest liikmetest.

   Taoliste liikmete moodustumise seletuseks pakuti välja erinevaid lahendusi. Soovimata neile lisada veel üht hüpoteesi, loeme me probleemi jätkuvalt avatuks ja uusi täpsemaid kirjeldusi ootavaks. Selle tähtsust on võimatu ülehinnata: on teada, et kultuslikes, mütoloogilistes*, poeetilistes* jmt diskursustes on jälgitav eriline kategooriate komplekssete liikmete eelistamine. Antud probleemi lahendamine on seotud raskustega seetõttu, et see nõuab väga keeruliste ja ilmselt vasturääkivate (kontradiktoorsete) süntaktiliste trajektooride, mis viivadki lõppkokkuvõttes taoliste moodustiste tekkimisele, tuvastamist..

6. /33/ Semiootilist ruutu on mugav võrrelda R. Blanché kuusnurgaga, Kleini ja Piaget gruppidega. Kuid samal ajal on ta seotud tähenduse (signifikatsiooni) eksisteerimise ja genereerimise epistemoloogilise problemaatikaga, aga samuti metodoloogilise lähenemisega, mida rakendatakse konkreetsetele lingvistilistele objektidele. Seega erineb ta loogilistest või matemaatilistest konstruktsioonidest., mis, olles „puhta süntaksi“ väljenduseks, ei sõltu semantilisest komponendist. Semiootiliste ja loogilis-matemaatiliste mudelite kiirustav samastamine antud tingimustes oleks ohtlik.

- STRUKTUUR