UNIVERSAALID /410–412/

(universaux, universals)

 

1. Lingvistikas mõistetakse universaalide all tavaliselt kontsepte, kategooriaid või tunnuseid, mida peetakse omaseks kõigile olemasolevatele loomulikele keeltele. See definitsioon põhineb ammendavuse* printsiibi vääral tõlgendusel ja on seetõttu ebarahuldav: enamikku üle 3000 teadaolevast keelest pole kirjeldatud ja olemasolevad kirjeldused pole tehtud samade meetodite järgi. Pealegi ei hõlma nimetatud korpus ei kadunud ega ka tulevikus tekkivaid keeli. Loomulike keelte ühisjoonte uurimine pole sellegipoolest kasutu, kuid see püüdleb vaid üldistamisele* ega ole võimeline tõestama universaalsuse või universaalse elemendi olemasolu.
2. Universaalide probleem tõstatub semiootika arengu käigus juba teisest aspektist, kuivõrd see eristab keele (kui semiootilise süsteemi) universaale ja loomuliku keele universaale. Esimesed on omased kõigile, nii lingvistilistele kui ka mittelingvistilistele semiootikatele; teistel on lisaks keele universaalidega ühistele omadustele muud tunnusjooned (nt topeltartikulatsioon*, süntagmaatilise rea lineaarsus* jne).
3. Kui vaadata kaugemale semiootiliste struktuuride immanentse* või konstrueeritud* iseloomuga seotud probleemidest — täpsemalt sellest, kas semiootik “avastab” või “leiutab” universaale —, siis on võimatu märgata tugevat sidet ühelt poolt semiootilise süsteemi olemasoluks vajalike ja piisavate tingimuste (et teadmise objekt tuleb “jälgimise” teel taas leida) ning teiselt poolt semiootilise (või lingvistilise) teooria konstrueerimiseks kasutatud kontseptide vahel. Nii märgivad generativistid oma töödes, et universaalidest võib kõnelda vaid süvastruktuuride* puhul, samas kui pindstruktuuride analüüsil märkab analüüsija keelte vahel üha enam ja enam spetsiifilisi jooni ning silmatorkavaid erinevusi (seda isegi süntaktiliselt lähedaste keelte nagu näiteks prantsuse ja inglise keele puhul). Generatiivse semantika* esilekerkimine on sellest aspektist topelttähenduslik: teoreetilises plaanis postuleerib see uus lähenemine olemuselt loogilis-semantilise süvatasandi (tagades viimase universaalsuse), praktilisel tasandil loob aga lingvistilise uurimise kui omamoodi universaalide otsingu.
4. Niisiis on universaalide küsimus metakeele* probleem. Kuidas metakeel konstrueeritakse? Millist ainest, milliseid hierarhiaid ja veendumusi see hõlmab? Sellistele küsimustele vastamine kujutab endast juba iseenesest semiootiliste universaalide üldjoonte visandamist. Seega, kui N. Chomsky pani ette eristada formaalsed (suhete ja reeglite tüüpidesse puutuvad) universaalid ja substantiivsed universaalid (kuhu kuuluvad elemendid ja kategooriad), tabas ta kaks kärbest ühe hoobiga: tõi esile universaalide kui formaalse* metakeele spetsiifilise probleemi ning vajaduse “meta-metakeele” järele, mis analüüsiks metakeelt — kuivõrd kahe /412/universaalide klassi äratundmist reguleeriv kriteerium (mida me identifitseerime universaalseks peetava kategooria suhe/termin abil) on hierarhiliselt kõrgemal positsioonil kui metalingvistiline tasand, kuhu Chomsky asetab universaalid.
5. Seega meenutab toimuv protsess olukorda, kus ühe või teise semiootilise teooria (või teatava formaalse, loogilise või matemaatilise keele) poolt kasutatavate universaalide asukohaks oleva metakeele üle otsekui domineeriks “meta-metakeel” (või metaloogika), mis võib neid uurida, vajadusel väiksemateks kategooriateks lahutada ning nende koherentsust* testida. Poola loogikutel on sellegipoolest õnnestunud näidata, et sellist “meta-metakeelte” ülimuslikkust võib teoreetiliselt kasvatada lõpmatuseni. Järelikult on vajalik protsess teatud hetkel aksiomaatilise* protseduuri abil peatada. Huvitaval kombel ütles L. Hjelmslev, kelle konstruktivismi ilmestas tema kiindumus empiirilisuse* printsiipi, et “määratud tulemusega operatsiooni nimetatakse universaaliks ja selle tulemeid universaalideks, juhul kui väita, et operatsiooni võib teostada ükskõik millise objekti peal” (Prolegomena, Definitsioon 32). Teooria siseselt on ilmne — ja Chomsky ei vaidleks sellele vastu —, et universaale loob aksiomatiseeriv definitsioon, akt, mis jätab lahenduseta “metauniversaalide” (nt kinnitamise/eitamise) probleemi, mille aksiomaatiline akt esile tõstab.
6. Üldsemiootikal on topeltülesanne: ühelt poolt lasub sellel kohustus konstrueerida semiootilist teooriat ning sel eesmärgil peatada metalingvistiliste tellingute kerkimine soovitavalt võimalikult abstraktsel ja sügaval hetkel. Teisalt ei tohi üldsemiootika taganeda kohustusest püüelda “metauniversaalide” poole. Seetõttu peitub teatud loogika paradoksis, mille kohaselt universaalid kui objektid, mille poole semiootika püüdleb, on loomult semantilised (ja alluvad seeläbi semantilisele analüüsile) ja samaaegselt formaalsed (desemantiseeritud) ning toimivad seega süntaktiliste ja loogiliste konstruktsioonide algmaterjalina.
7. Kui antud punktis Hjelmslevit järgida, võib väita, et iga kontsepti puhul koosneb metakeele semantiline analüüs selle definitsiooni määratlemisest ning seejärel selle mitmeteks abstraktsemateks kontseptideks jagamisest. Iga sellise uue kontsepti defineerimine, millele järgneb sügavam ja abstraktsem jagamine, kujutab endast kontseptuaalset hierarhiat, mis päädib ühel hetkel sunnitult ülimate ja defineerimatute kontseptideni jõudmisega. Defineerimatute kontseptide (nt “suhted”, “operatsioonid”) epistemoloogilise* loendi koostamine on seega ekvivalentne semantiliste universaalide esmase loendiga. Näitena võib öelda, et seda protseduuri kasutame me tähendamise elementaarstruktuuri raamistiku määratlemiseks. Alles teises astmes kuulutame me need suhted ja operatsioonid (kinnitamine/eitamine) elementaarsuhete (suhtetüübid “nii üks kui teine” ning “kas üks või teine”, vastandlikkus, vastuolulisus, komplementaarsus) tüpoloogia kõrvaldamise järel uue protseduuri abil universaalseks, luues nii võimaluse edasiseks formaliseerimiseks. /412/
8. Semiootilise teooria teatava komponendi arengut järgides võib semiootik väita (suurema või vähema kindlusega* — kuna see kindlus on astmeline ja mitte kategooriline), et teatavad, antud komponendile iseloomulikud kategooriad või operatsioonid on universaalsed. Sestap pani R. Jakobson ette nimetada tosin binaarset feemilist kategooriat fonoloogilisteks* universaalideks. Samal moel võtame me semantilise komponendi operatiivsuse stimuleerimiseks “ad hoc” universaalidena elu/surma ja kultuuri/looduse kategooriaid, lugedes neid semantiliste universumite* analüüsi võimalikeks alguspunktideks.