(sememe)

1. B .Pottier'i terminoloogias on semeem defineeritud kui minimaalses märgis* (või morfeemis*) äratuntav seemide* hulk. See signifikatsiooni ühik, järelikult limiteerimata, on koostatud kolmest seemilisest alamseadest: klasseem* (üldised seemid), semanteem* (spetsiifilised seemid) ja virtueem* (konnotatiivsed seemid).
2. Austades seda definitsiooni on meie kontseptsioon erinev mitmes fundamentaalsest aspektist:

   (a) kuna Pottier omistab semeemile totaalse morfeemi tähistatavate* investeeringute* hulga, on semeem meile see, mida igapäevakeel kutsub sõna "aktsepteeritud" või “osaliseks tähenduseks”(particular meaning). Pottier'i semeem samas vastab sellele, mida meie kutsume lekseemiks*, mis on ise tehtud semeemide kogumist (paigutus, mis võib olla isegi monosemeemiline*), mida hoiab koos üldine seemiline tuum*. Näiteks lekseem “laud” omab lisaks semeemile, mida annavad meile sõnastikud – sile pind, mida hoiavad üleval üks või rohkem jalgu – ka teisi äratuntavaid semeeme väljendites nagu: (ingliskeelsed väljendid) “table talk”, “water table”, “table of contents”, “multiplication table” jne./335/ Lekseem kui semeemide kooslus on loomuliku keele ajaloolise arengu tulemus, kuna semeem on strukturaalne nähtus, sisuplaani ühik;

(b) Semantism*, mis on ühine mitmetele semeemidele, kaasaarvatud samas moodustajas (formant*), aga erinev sama ahela* külgnevate semeemide seemilistest investeeringutest, moodustab semeemi tuuma (Pottier'i spetsiifilised seemid või semanteemid). See tuum või seemiline figuur on eriomane semeemile, kõik muu tuleneb kontekstist* (tavaliselt minimaalsest kontekstuaalsest ühikust, mis on moodustatud vähemalt kahest semeemist) ja moodustab tema klassemaatilise* baasi. Teiste sõnadega, semeem ei ole minimaalse märgi dimensioonidega piiratud tähendusühik; “keeles” on ta ainult seemiline figuur. Ainult selle väljakuulutamise hetkel diskursuses liitub see figuur oma klassemaatilise baasiga (moodustatud kontekstuaalsetest seemidest) ja nõndaviisi valib semeemilise trajektoori, mis aktualiseerib selle kui semeemi, arvates samas välja kõik muud võimalikud trajektoorid, mis jäävad tõelisteks ja sama headeks, olles võimelised moodustama teisi semeeme samast lekseemist mõne teise diskursuse kontekstis. Pottier lammutab semeemi: semeem= semanteem + klasseem, meie aga eelistaksime selle asendada teisega: semeem=seemiline figuur + klassemaatiline baas. Need kaks formuleeringut baseeruvad erinevatel teoreetilistel alustel. (Virtueemi probleem on veel jäänud lahendada);

(c) Vahetegemine lekseemi (seotud oma moodustajaga formant) ja semeemi (ühik, mis tuleneb ainult sisuplaani artikulatsioonist) vabastab semantilise analüüsi märgi ahelatest ja lubab meil paljastada sarnased või võrreldavad semeemilised sisud erinevate leksemaatiliste katete alt. Määratledes eelnevalt analüüsi taseme, mida pidada relevantseteks, ja (ajutiselt) välja jättes (suspension*) need seemilised opositsioonid, mis määrame mitterelevantseteks, on võimalik minna semeemide parasünonüümiast* nende sünonüümia*/samaväärsuse äratundmiseni ja seeläbi moodustada semeemide klassid (või semeemide konstruktid ), pannes kokku paljusid semeemide esinemisvorme, mis on hajutatud üle kogu diskursuse ja kuuluvad erinevatele lekseemidele;

(d) Lõpuks – semeemi ei saa pidada seemide koguks, lihtsalt kombinatoorse süsteemi produktiks. See on seemide süntaktiline* organiseeritus; seemilised kujundid sisaldavad tihti implitsiitseid, aktantsiaalseid struktuure (näitaks “andma” vihjab vähemalt kahe aktantsiaalse positsiooni olemasolule) ja/või rohkem või vähem komplekssemaid teemakohaseid konfiguratsioone* (“oigama” = “tegema madalat pikemaajalist häälitsust, olles valus või kurbuses”).