TRANSFORMATSIOON (399-402)

1. Transformatsiooni all saab väga üldiselt mõelda kahe või enama semiootilise objekti (laused, teksti fragmendid, diskursused, semiootilised süsteemid jne) vahelist korrelatsiooni*.

Euroopa traditsioonis viitab see termin lingvistilisele komparativismile* ja Ameerika kontekstis matemaatikas välja töötatud toimingutele, mis tekitab, eriti semiootikas, segadusi ja arusaamatusi.

/400/2. Rakenduslikust vaatenurgast saame eristada intertekstuaalseid transformatsioone (kahe või enama autonoomse* semiootilise objekti vahel — olgu nad paradigmaatilised või süntagmaatilised) ja intratekstuaalseid transformatsioone. Viimast on kahte liiki: a) semiootiliste süvastruktuuride* tasandil asetsevad transformatsioonid ja b) need mis on määratletud või tuvastatud semiootilise objekti süva*- ja pindtasandite* vahepeal. Lihtsustamiseks ja järgides T. Pavel'i eeskuju nimetame intertekstuaalseid transformatsioone L-transformatsioonideks (Lévi-Straussi ja tema järgijate formuleeritud ja kasutatud), horisontaalseid intratekstuaalseid transformatsioone G-transformatsioonideks (meie pool defineeritud punktis 5) ja vertikaalseid intratekstuaalseid transformatsioone C-transformatsioonideks (Chomskyst lähtuv ja Chomsky-järgne).

3. Intertekstuaalsetest transformatsioonidest peaksime kõigepealt välja tooma Propp’i transformatsioonid. Pärast vene võlumuinasjuttude “morfoloogia” kirjeldamist üritas V. Propp oma narratiivi mudelit ajaloolisesse dimensiooni tagasi asetada, et selgitada välja, millisteks transformatsioonideks on see võimeline oma evolutsiooni käigus. Neid transformatsioone kirjeldas Propp ajaloolise evolutsiooni parameetrite abil, kuid need on kaheldavad, kuna vastavalt neile tuleb maagiline enne ratsionaalset, kangelaslik enne koomilist, koherentne (järjekindel, sidus) enne ebajärjekindlat. Propp'i transformatsioonid on seega orienteeritud* transformatsioonid. Lisaks on nad paiksed/lokaalsed (mõjutavad ainult ühte tema "funktsiooni" sub-segmendile vastavat ekvivalentsuste klassi), isoleeritud (teksti ühes kohas produtseeritud transformatsioon ei mõjuta teisi süntagmaatilisi positsioone), ja pealiskaudsed (nad paiknevad pindmistes variantides). Üks näide: kinkija maja, mis on pindtasandil esitatud kui kanajalgadel tareke metsas: see pöördub, “transformeerub” tareks, mis, säilitades kõik muud tunnused, enam ei pöörle. Sellest näitest piisab, et näidata selliste "transformatsioonide" ebatäpsust ja ebaefektiivsust: atomistliku lähenemise raames ei ole nad võrreldavad ajalooliste muutustega, mis on kirjeldatud XIX saj foneetiliste seaduspärasuste nime all.

4. Lévi-Straussi transformatsiooni mõiste, vastupidi, omab kindlat heuristilist* väärtust, kuid kuna seda rakendatakse väga komplekssetele ja mitmekesistele lingvistilistele fenomenidele, ei pretendeeri see, autori enda sõnul, väga täpsele ja homogeensele sõnastusele. Seega jääb meil vaid üle vaadata selle peamisi tunnusmärke. Lévi-Straussi transformatsiooni mõiste mahub lingvistilise komparativismi* raamidesse, mille mõju kandub ka lõppjäreldustesse:

a) Näiteks müüti ei defineeri Lévi-Strauss mitte ideaalse vormi ega ajalooliselt või loogiliselt oma variantidele eelneva prototüübina, vaid transformatsioonide struktuurina (või formaalsete korrelatsioonide struktuurina), mis toetab kõiki müüdi variante, olgu need teada või mitte, realiseeritud või mitte. Freudi-poolne Oidipuse müüdi tõlgendus on siin vaid üks selle müüdi variantidest /401/ ja transformatsioonisuhtes teiste variantidega.

(b) Niiviisi defineeritult säilitavad müüdid kõrgemal tasandil transformatsioonisuhteid teiste müütidega (tule päritolu müüdid "transformeeruvad" vee päritolu müütideks; need mis on seotud tulega toidu küpsetamiseks/keetmiseks "transformeeruvad" müütideks söödavate lihade päritolust, jne), et lõpuks rajada "müütide süsteemid" mis oleks kinnised ja ringlevad (müütide transformatsioonide järglugemine toob lugeja lahkumispunkti tagasi).

(c) Need transformatsioonid ei ole paiksed ega isoleeritud (nagu Propp'il), vaid kaasaskäivad (concomintante). Transformatsioon, mis mõjutab teksti ühte segmenti (pärit mingist paradigmaatilisest ekvivalentsuste* klassist) põhjustab kaasaskäiva transformatsiooni teksti mõnes teises segmendis (pärit mõnest teisest ekvivalentsuste klassist). Siinkohal märgitud kaasaskäivus tekitab võimaluse narratiivse süntagma* formaalseks definitsiooniks.

5. Mis puutub meisse, siis transformatsioonid, mida me narratiivse semiootika raamistikus teadvustame, on intratekstuaalsed ja süntagmaatilised: nad täiendavad Lévi-Straussi transformatsioone ilma neile vastandumata, kuna viimased on intertekstuaalsed ja paradigmaatilised. Asetsevatena semiootiliste süvastruktuuride* tasandil, vaadeldakse neid kui loogilisi operatsioone*. Loogilis-semantilises plaanis defineeritakse neid kui üleminekut semiootilise ruudu ühelt terminilt teisele, mis toimub eitamise* (nėgation) ja kinnitamise* (assertion) operatsioonide kaudu. Narratiivsel tasandil (pinnale lähemal) on elementaarsed transformatsioonid: nad vastavad olemissubjektide (sujets d´état*) ja väärtusobjektide (objets* de valeur) vahelistele seotus- (conjonction*) ja katkestus- (disjonction*) operatsioonidele. Kui narratiivne diskursus (ja võib-olla ka diskursus üldiselt) on meie jaoks “miski, mis juhtub” (so algusseisundist lõpp-punkti jõudmise trajektoor) – siis transformatsiooni algoritm* näitab selle trajektoori teed - diskursust kui transformatsioonide rida.

Et vältida kahemõttelisust, säilitame me termini transformatsioon horisontaalsete loogiliste operatsioonide puhuks, kuid terminiga konversioon* ( lähedane Chomsky-tüüpi transformatsioonile, kuid ei kattu) tähistame vertikaalseid struktuuride ümberformuleeringuid, mis tekivad ühelt semiootiliselt sügavusstasandilt teisele üleminekul.

6. Võib katsuda sel moel loodud tüpoloogilises raamistikus leida koht ka generatiivse grammatika* transformatsioonidele. Abstraheerudes nende rohkem või vähem formaalsest* iseloomust ja vaadeldes neid ainult kontseptuaalse teooria* vaatepunktist, võib öelda, et nad on intratekstuaalsed, vertikaalsed, orienteeritud (süvastruktuurilt* pindstruktuuridele*) ja paradigmaatilised (asetsevad paradigmaatilises klassis, milleks on lause). Kui süvastruktuuride pindmisteks üleminek (või ühelt süntagmaatiliselt indikaatorilt* ümberlülitus teisele, sõltuvale indikaatorile), esinevad transformatsioonid siin ümberkirjutavate reeglitena*, mis sekkuvad alles pärast süntagmaatilisi reegleid ja toimivad nende poolt tekitatud järgnevustele (muidugi sel määral, kuivõrd need, vastavalt nende strukturaalanalüüsile,/402/ transformatsioone võimaldavad). Traditsiooniliselt eristatakse ühest küljest fakultatiivseid ja kohustuslikke, teisest küljest üksikuid/unaarseid ja binaarseid (generaliseerivad, nagu sissepaneku /enchassement*/ ja koordinatsiooni puhul) transformatsioone, sõltuvalt sellest, kas nad puudutavad ühte või kahte baasi* poolt tekitatud järgnevust. Chomsky transformatsioonide kohta on keeruline määratleda, kuna:

(a) nad on süntagmaatiliste reeglite suhtes “täiendavad” reeglid

(b) nad on tihti loomult heterogeensed (iseenesest süntagmaatiline reegel võib muutuda “transformatsiooniliseks” oma positsiooni tõttu grammatikas)

(c) reeglite järjekord ise (või algoritmi panek) võib mõnikord olla probleem (nagu J. Lyons märkis), ja seetõttu peab rikkuma süvastruktuuride korda, et säilitada transformatsioonide süsteem.

— SÜNTAKS, FUNDAMENTAALNE; KINNITUS (assertion); EITUS (négation); TEGEMINE(faire)