Kui mingi teatav objekt
on semiootilise iseloomuga, siis võib teda pidada kas süsteemiks* või
protsessiks* — selle kahes fundamentaalses aspektis. Sellisel juhul
tähistab süntagmaatika protsessi. Vastupidiselt paradigmaatilisele teljele (defineeritud läbi “kas … või …” –tüüpi seoste), mis on identifitseeritavatel
entiteetidel isekeskis, iseloomustab süntagmaatilist telge “ja
… ja …” –tüüpi seoste võrgustik.
Me peaksime rõhutama süntagmaatika
puhtrelatiivset/suhtelist algupära, et kaotada mitmetähenduslikkus
sellest õnnetu segaduse käes vaevlevast mõistest. Kui identifitseerida
seda Saussure’i kõnega*, on süntagmaatika keele* realisatsioon* s.t.,
varustatuna teistsuguse eksisteerimise viisiga*, “tõelisem” kui paradigmaatika;
tegelikkuses pole see aga kindlasti nii. Lisaks sellele on süntagmaatikat
tihti defineeritud lineaarsuse* abil. Kuid see on ainult üks loogilis-seoselise
struktuuri avaldumisviise, olgu siis ajaline või ruumiline. Süntagmaatika
kui taoline struktuur on aga mitteajaline ja mitteruumiline . “Ja, …
ja …” –suhte ümber on täiendavat segadust tekitanud “materiaalse” külgnevuse
(contiguity) käsitlus, kuigi seda tuleks interpreteerida lihtsalt
kui entiteetide koosesinemist ütluses (lauses või diskursuses). Mis
puutub külgnevusse (sõnade järjekord*), siis see
vastab ühele väljendusplaani reguleeritud piirangule (s.t. suprasegmentaalsele*
fonoloogilisele plaanile). Me teame sünkretismi tähtsat rolli lineaarsuse
ja külgnevuse käsitlemisel distributiivses* analüüsis.
Vaatamata taolisele kooseksisteerimise
(kombinatsiooni*) suhtevõrgustikul rajanevale taustale on välja töötatud
veelgi täpsemad ja kitsapiirilisemad süntagmaatiliste seoste vormid.
Nõnda eristab Hjelmslev kolme võimalikku tüüpi seoseid, tunnistades
lisaks kombinatsioonile ka selektsiooni* suhet (milles ühe termini kohalolu
eeldab teise oma, kuid mitte vastupidi) ja solidaarsuse* suhet (milles
kaks terminid korraga teineteise kohalolu eeldavad). Selline elementaarne
tüpoloogia viib meid süntagmaatiliste üksuste* (ehk süntagmade*) identifitseerimise
ja formuleerimiseni. Need üksused on defineeritavad neid moodustavate
elementide omavaheliste seoste ja neid subsumeeriva üksuse kaudu. Seeläbi
võib süntagmaatikat vaadelda kui seoste hierarhiat*, mis on korrastatud
vastavalt derivatsiooni* astmele tasanditeks*.
Kuna iga protsess eeldab
semiootilise süsteemi olemasolu, siis pole võimalik rääkida erinevatest
semiootilistest süsteemidest, mis oleks puhtalt süntagmaatilised. Seda
sel lihtsal põhjusel, et kõik võimalikud diskursused, kuigi neil on
süntagmaatiline organiseeritus, on paratamatult intertekstuaalsusesse*
sisse kirjutatud ja seeläbi korrelatsioonis teiste diskursustega. Praegusel
hetkel tulenevad diskursuste tüpoloogia* loomise raskused meie teadmiste
piiratusest; kuid sellest puudujäägist ei tohi me järeldada paradigmaatilise
võrgustiku puudumist.