KOKKULEPE /69-71/

(contrat, contract)

 

1. Kõige üldisemas plaanis võib kokkulepet mõtestada kui sätestamise fakti, intersubjektiivse suhte “kokkuleppimist”, mille tulemuseks on kõigi asjassepuutuvate subjektide nii tegeliku kui näiva staatuse muutumine. Ehkki seda intuitiivset arusaama ei saa täpselt määratleda, peame me siiski postuleerima kokkuleppe mõiste nii, et arutluse käigus saaks määratleda need minimaalsed tingimused, mille olemasolu korral on võimalik kahe subjekti omavaheline /70/ “kokkuleppele jõudmine”. Võib öelda, et nimetatud tingimused kirjutab ette semiootilise kommunikatsioonistruktuuri* loomine. Kokkuleppe varjus tuleb kahtlemata ära tunda see “faatiline* kommunikatsioon”, mis moodustab igasuguse kommunikatsiooni tekke aluseks oleva vajaliku aluspõhja ning mis näib endas sisaldavat nii pinget (heatahtlikku või umbusaldavat ootust*) kui ka lõdvestust (omamoodi vastust ootusele). Ühelt poolt märgib intersubjektiivse struktuuri loomine otsekohe avanemist tulevikule ja edasistele tegevustele, teisalt piirangut*, mis mingil moel piirab kõigi subjektide vabadust. Et tähistada intersubjektiivse kommunikatsiooni aluseks olevate komponentide esialgset osa, pakume välja termini implitsiitne kokkulepe.
2. Semiootilises perspektiivis tundub kohatu valida üht kahest vastandlikust ideoloogilisest lähenemisest, mille kohaselt sotsiaalne elu põhineb vastavalt vastandustel ja võitlustel või siis “heategevusel” ja “heatahtlikel” põhimõtetel. Vastupidi, strukturaalne lähenemine nõuab, et iga kategooria* positiivseid ja negatiivseid poolusi käsitletaks koos. Teisisõnu tuleb poleemilisi* struktuure (nii a priori kehtivaid kui ka suhtlusvahekorra katkestamisest tulenevaid) vaadelda kui kokkuleppeliste struktuuride (stricto sensu) vastaspoolust. Õigupoolest kuuluvad mõlemat tüüpi struktuurid ühte ja samasse intersubjektiivsuse kokkuleppelisse organiseeritusesse.
3. Esmapilgul võib eristada kaht tüüpi kokkuleppeid. Kokkulepe on unilateraalne, kui üks osapool teeb mingi “ettepaneku” ja teine osapool “nõustub” selle ettepanekuga. Kokkulepe on bilateraalne või retsiprokaalne, kui “ettepanekud” ja “nõustumised” on omavahel põimunud. Ometi näitab see tavasõnastikest laenatud definitsioon kokkuleppelise struktuuri modaalsust*. “Ettepanekut” võib interpreteerida kui subjekti S1 tahet, et subjekt S2 teeks (või oleks) midagi/kuidagi. “Nõustumine” pole midagi muud kui S2-e tahe või kohustus, mida ta rakendab vastuseks “ettepanekule”. Selles plaanis toimib kokkulepe kui organiseeritud kogum vastastikustest kognitiivsetest tegevustest, mis toovad kaasa asjassepuutuvate subjektide modaalse kompetentsi* muutuse.
4. Eelnevad remargid võivad tunduda inspireerituina filosoofilistest või sotsioloogilistest mõtisklustest. Kuid see pole nii. Need on välja arendatud üksnes järjest kasvava hulga diskursuste konkreetsete analüüside, täpsemalt narratiivsete diskursuste põhjal. Nimetatud diskursused hõlmavad arvukaid kokkuleppeliste struktuuride kirjeldusi ning on seeläbi peamiseks baasiks, mille põhjal semiootikud võivad pürgida kokkuleppeliste struktuuride tüpoloogia loomise suunas. Nii osutub näiteks V. Proppi kirjelduste põhjal välja arenenud kanoonilise narratiivi* skeem ühes aspektis kokkuleppelise struktuuri süntagmaatiliseks projektsiooniks. Antud narratiivses skeemis valitseb Saatja* ja subjekt-Vastuvõtja* vahel algusest peale kehtiv kokkulepe narratiivi üldist arengut. Narratiivis kokkuleppele järgnev toimib sellesama kokkuleppe tühistamisena* kahe vastaspoole poolt: subjekti trajektoorile ehk Vastuvõtja panusele järgneb Saatja /71/ kinnitus*, nii pragmaatiline* (kättemaks*) kui ka kognitiivne (tunnustus*). Seda kokkuleppe artikulatsioonil põhinevat süntagmaatilist korrastatust on mõistagi võimalik lahutada mitmeteks kokkuleppelisteks ühikuteks, näiteks kokkuleppe sõlmimine, murdmine, taasloomine ja tühistamine.
5. Kokkuleppe mõiste on seotud vahetuse* omaga – viimase kohta on põhjaliku teooria välja arendanud M. Mauss. Sellisel juhul ilmneb kokkulepe esmalt edasilükatud vahetusena: vahemikku selle sõlmimise ja tühistamise vahel täidab pinge, mis on ühtlasi nii krediit kui ka deebet, nii usaldus kui ka kohustus. Lähemal vaatlemisel ilmneb aga, et kahe väärtusliku objekti vahetamist hõlmav lihtne tehing ei ole pelk pragmaatiline tegevus. Põhiolemuselt leiab see aset hoopis kognitiivsel* tasandil. Et vahetus toimuda saaks, on mõistagi vajalik, et mõlemad osapooled oleksid veendunud vastutasuks saadava objekti “väärtuses”. Teiste sõnadega on vajalik, et enne tegelikku pragmaatilist tehingut sõlmitaks fidutsiaarne* kokkulepe (millele eelneb sageli mõlema subjekti mõjutav* ja interpretatiivne* tegevus).
6. Sellist fidutsiaarset kokkulepet võib nimetada lausungiliseks / énoncif/, kuivõrd see hõlmab kõneakti diskursust ja pragmaatilisi väärtusi*. Ometi võib seda kirjeldada ka kõneakti* struktuuri tasemel, kus seda võib võtta kui enontsiatiivset kokkulepet (F. Nefi pakutud termin) või veridiktiivset* kokkulepet, kuna see püüdleb enontsiaatori ja adressaadi vahelise fidutsiaarse konventsiooni loomise suunas, mis hõlmaks kõneakti diskursuse veridiktiivset (tõerääkimise) osa. Seeläbi sõlmitud fidutsiaarne kokkulepe võib põhineda tõenditel* (nt endastmõistetaval kindlal teadmisel*), samuti võib sellele eelneda enontsiaatori mõjutav käitumine (uskuma panek), millele adressaat vastab interpretatiivse* käitumisega (uskumisega).

– PIIRANG; VAHETUS; NARRATIIVNE SKEEM; VERIDIKTSIOON