SEEM /332-334/

(sème, seme)

1. Seem tähistab tavaliselt signifikatsiooni “minimaalset ühikut” (võrreldav Praha Koolkonna "relevantsete* või lihtsalt distinktiivsete* tunnustega). Asudes sisuplaanis*, vastab seem feemile*, mis on väljendusplaani* vähim ühik. Säilitades paralleeli keele kahe plaani vahel, võib öelda, et seemid on elemendid, millest moodustuvad semeemid*, just nagu feemid on elemendid, mis moodustavad foneeme*. Samuti võime hüpoteetiliselt öelda, et semantiline süsteem vastab semiootika sisuplaanile ning on võrreldav fonoloogilise süsteemiga, mille artikulatsioonid moodustavad väljendusplaani.

2. Seem pole autonoomne, atomistlik element; ta eksisteerib vaid erinevuse tõttu, mis vastandab teda teistele seemidele. Teiste sõnadega, seemide olemus on puhtalt suhteline ja mitte kunagi substantsiaalne. Seemi ei saa defineerida kui lõpp-terminit suhtes*, mis on loodud ja/või mõistetud vähemalt ühe sama suhtevõrgustiku terminiga. Seega võime me teadvustada, et seemilised kategooriad (= semantilised kategooriad*, mis/333/ moodustavad sisuplaani) on loogiliselt esmased, võrreldes seemidega, mis moodustavad neid kategooriaid, ja et seeme saab mõista ainult signifikatsiooni elementaarstruktuuri siseselt. Vaid andes täpse loogilise staatuse taolist struktuuri moodustavatele suhetele (kontradiktsioon*, kontraarsus*, implikatsioon*), võib seemi kontsepti määratleda ning teha operatsionaalseks*.

3. Kuna seemid on ainult terminid, s.t. tähistavate suhete kohtumis- ja ristumispunktid (vastates vaid harva loomuliku keele leksikalistele realisatsioonidele), peab neid analüüsiprotseduuri jooksul nimetama arbitraarselt*: vertikaalselt/horisontaalselt, näiteks, on metalingvistilise* iseloomuga denominatsioonid/nimetused, mida me peaksime koherentselt korrastama: tegemist ei ole pelgalt loomuliku keele parafraasidega*. See on teoreetiline positsioon, mis vastandab semiootikuid (nagu meie ise) generatiivsetele semantikutele (ja isegi B. Pottier'le): seemiline analüüs* on meie jaoks metalingvistiline konstruktsioon.

4. Laialt levinud seemi definitsioonile kui sisu “minimaalsele ühikule” peab vastu vaidlema. Kaheldav pole mitte ainult seemi staatus ühikuna*, vaid ka tema “minimaalsus”:

(a) teoreetiliselt on lihtne ette kujutada kahekümnest (number on võrreldav feemiliste kategooriate arvuga antud loomulikus keeles) seemilisest kategooriast koosnevat kombinatoorset* süsteemi, mis võib produtseerida nii palju semeeme kui on vajalik loomuliku keele või ükskõik millise muu semiootika jaoks. Need seemilised kategooriad, kui neist on juba ülevaade saadud, sisaldaks ilmselt keeleuniversaale*. Seda mõtleme meie, kui me räägime seemidest kui tähenduse vähimatest üksustest. Ent ilma täieliku “primitiivsete” seemide ülevaateta ei saa seemiline analüüs toimida;

(b) Seetõttu tuleb seemi “minimaalset” iseloomu mõista väga suhteliselt, kui minimaalset arvestades uurimiseks valitud ala. Seega, seistes silmitsi antud sugulusterminoloogiaga või determinatiivide süntagmaatilise klassiga piiritletud paradigmas, nõuab seemiline analüüs ainult diferentsiaalsete joonte (või seemiliste kategooriate) minimaalset arvu, mis on vajalik, et ammendada kõiki uuritavate morfeemide vahelisi opositsioone. Sama situatsioon kehtib ühe või mitme diskursuse semantilise komponendi analüüsi korral. Seemi minimaalne loomus (ei tohi unustada, et seem on konstrukt) on, seetõttu, suhteline ja põhineb kirjelduse relevantsuse/asjakohasuse kriteeriumil.

5.Erinevate seemiliste kategooriate uurimine võimaldab meil eristada mitmeid klasse:

(a) figuratiivsed seemid* (või exteroceptifs*) on loomuliku keele* sisuplaani entiteedid*, vastates loomuliku maailma* semiootika väljendusplaan*i elementidele, s.t. vastates sensoorsete klasside artikulatsioonidele, maailma pertseptiivsetele kvaliteetidele;

(b) abstraktsed seemid* (või interoceptifs*) on sisu entiteedid, mis ei vasta välisele, vaid, vastupidi, mida/334/ kasutatakse, et kategoriseerida* maailma ja anda sellele tähendust: näiteks kategooriad suhe/termin, objekt/protsess;

(c) tüümilised seemid* (thymos- vaim, hing) (või proprioceptifs*) konnoteerivad seemilisi mikrosüsteeme, vastates kategooriale eufooria/düsfooria ja seega loovad aksioloogilisi* süsteeme.

6. Võib eristada kahte sorti seemilisi korrastatusi:

(a) taksonoomilised* (või süstemaatilised) struktuurid representeerivad homogeensete seemiliste kategooriate korrastatust kui hierarhiaid* (põhineb hüponüümilistel* suhetel);

(b) morfemaatilised struktuurid tulenevad integreeruvatest artikulatsioonidest, mis pärinevad erinevatest seemilistest kategooriatest ja mikrosüsteemidest ning ilmnevad figuuridena* (omades mitmesuguseid elemente hüpotaktilistes* suhetes).

Erinevus zhanriliste ja spetsiifiliste seemide vahel, mille määratles B. Pottier, tuleneb taksonoomilisest kontseptsioonist ja seemilisest korrastatusest; meie enda seemiliste figuuride kontseptsioon (mis moodustab seemilisi tuumi*) põhineb morfemaatilisel organisatsioonil.

7. Seemilise kombinatoorse süsteemi rajamine tekitab suure arvu semeeme. Kuid need pole pelgalt seemide kollektsioonid, vaid hüpotaktilised konstruktsiooonid, mis alluvad tervele reale moodustumisreeglitele. Semeemi siseselt võime me eristada kontekstuaalseid seeme* (mida semeem omab ühiselt teiste semantilise ütluse/lausungi elementidega) ja nukleaarseid/tuum-seeme, mis iseloomustavad semeemi (ja võimalik, et ka lekseemi, millesse see kuulub) tema spetsiifilisuses.

 

Seemiline analüüs; Struktuur; Semiootiline ruut; Semiootika; Semeem