AKTANT (actant) /3-4/

1. aktant on see, kes kogeb või saavutab (teeb ise) akti*, vabana kõikidest muudest determinatsioonidest. Seetõttu, tsiteerides L. Tesniere’i (kellelt see termin on võetud), on „aktandid olendid või asjad, mis osalevad ükskõik millises protsessis ükskõik millises rollis, ka kõigest lihtsate figurantidena või kõige passiivsemal viisil.“ Sellisest vaatepunktist on „aktant“ teatud formaalse süntaktilise ühiku* tüüp, mis on puhas kõikidest semantilistest ja/või ideoloogilistest lisandustest*.

2. Termin „aktant“ on seotud teatud süntaksi* kontseptsiooniga, mille järgi elementaarne ütlus* jaguneb funktsioonideks* (subjekt, objekt, predikaat) sõltumatult nende realisatsioonist süntagmaatiliste ühikutena (näiteks nimisõnalised ja tegusõnalised süntagmad) ja predikaati* vaadeldakse ütluse tuumana. Eelnev on öeldud illustreerimaks seda, et aktante tuleb käsitleda suhte kui funktsiooni lõpp-terminitena. Aktandi mõistet võib samuti käsitleda Fillmore´i käände-grammatika (case grammar) raames, kus iga kääne on aktantsiaalse positsiooni (actantial position) avaldus. Selles mõõtmes on semiootiline aktandi grammatika käände-grammatika vorm. Aktandi grammatika, esindades süvatasandit* ja olles sõltumatu fraasi lingvistilisest vormist, on võimeline selgitama narratiivsete diskursuste ülesehitust/organiseeritust narratiivse süntaksi* (nn pindmise süntaksi) tasandil tänu funktsionaalsetele süntaktilistele kategooriatele — subjekt, objekt, predikaat jne —, mis peavad olema temas eksplitsiitselt väljendatud. Sellest vaatepunktist eristub ta kategoriaalsetest grammatikatest, mis opereerivad morfoloogiliste klassidega ja süntagmaatilistest grammatikatest, mis toetuvad distributiivsetele klassidele.

3. Aktandi kontseptsioon annab eelise, eriti kirjandussemiootikas, asendades „tegelaskuju“ (personnage*) ja „dramaatilise persooni“ (dramatic persona; V. Propp), kuna ta ei pruugi viidata ainult inimestele, vaid ka loomadele, asjadele ja kontseptidele. Veel enam, termin „tegelaskuju“ on mitmetähenduslik, sest ta vastab osaliselt „tegelasele“ (acteur*, actor), milles võib realiseeruda aktantide sünkretism*. Selline olukord on defineeritav kui figuur (figure) ja/või tühi koht, millesse paigutatakse nii süntaktilised kui ka semantilised vormid.

4. Tüpoloogilisest vaatevinklist tuleks ütluse diskursuse siseselt eristada:

(a) Kommunikatsiooni (või ütlusakti/enontsiatsiooni) aktandid, milledeks on jutustaja (le narrateur*/narrator), narratsiooni adressaat (le narrataire/narratee), aga samuti kõnesisese akti teostaja (l´interlocuteur*/interlocutor) ja tema adressaat (l´interlocutaire/interlocutee) — kes osalevad kõnesisese akti teise astme akti struktuuris, milleks on dialoog*.

(b) Narratsiooni (või ütluse*/l´enonce) aktandid: subjekt/objekt, saatja/vastuvõtja (destinateur/destinataire). Grammatilisest seisukohast on süntaktilised aktandid /4/(mis on sisse kirjutatud antud narratiivsesse programmi*), nagu näiteks seisundi* subjekt ja tegevuse* subjekt, siin vastandatud funktsionaalsete (või süntagmaatiliste) aktantidega, mis lihtsalt asetuvad aktantsiaalsetesse* rollidesse juba ette ära määratud narratiivses trajektooris*. Võttes arvesse diskursuses määratletud kahte dimensiooni*, eristame me näiteks pragmaatilisi* ja kognitiivseid* subjekte. Viimased esinevad kas sünkretismis pragmaatiliste subjektidega või autonoomsete tegelastena (näiteks informandi* puhul), või on vähemalt äratuntavad kui implitsiitsed positsioonid aktandi-vaatleja* juures. Diskursuse semantika tasandil võib aktant kujundamisprotseduuris (la procedure de figurativisatin*) olla individuaalne, duaalne või kollektiivne.

5. Ükskõik milline aktant võib olla osaline semiootilises ruudus* ja seetõttu esitatud vähemalt neljal aktantsiaalsel positsioonil (aktant, anti-aktant, negatiivne aktant, negatiivne anti-aktant). Sel moel jagatud, on aktant proto-aktant* ja muutub aktantsiaalseks kategooriaks*.

6. Narratiivse diskursuse arenedes võib aktant endale saada kindla arvu aktantsiaalseid rolle*, mis on määratletud üheaegselt nii tulenevalt aktandi positsioonist loogilises narratiivi järjestuses (tema süntaktiline definitsioon), kui tema modaalsest* tähendusest (tema morfoloogiline definitsioon). Seega võib kangelane* olla ainult kindlates narratiivi osades kangelane — ta ei olnud kangelane enne ja ta ei pruugi olla kangelane pärast.

FUNKTSIOON, ÜTLUS, NARRATIIV, PINDNARRATIIVI SÜNTAKS, AKTANTSIAALNE, AKTOR