SIGNIFIKATSIOON

1. Kuna signifikatsioon on võtmemõisteid, mille ümber keerleb kogu semiootikateooria, ei ole üllatav, et ta leiab kasutamist erinevatel positsioonidel uurimisalas, mida semiootikateooria püüab piiritleda. Termin signifikatsioon kipub üha enam väljuma oma algsetest piiridest definitsioonide ja nimede (names) tõttu, mis on käidud välja teda hõlmavana. Sellest hoolimata on säilunud ta parasünonüümsed kasutused igapäevakeeles. Peatume neist mõnel.
2. Nagu kõik selle alamklassi nimisõnad (nt. deskriptsioon, operatsioon jne), võib signifikatsioon tähistada tegevust (signifikatsioon kui protsess) või seisundit (state) (seda, mis on tähistatud), ning nii avada mõiste taustaks oleva teooria dünaamilist või staatilist iseloomu. Sellest vaatepunktist võib signifikatsiooni parafraseerida kui “tähenduse tekitamist/tekkimist” (production of meaning) või “tähendust, mis on juba loodud”.
3. Signifikatsiooni semantilise välja esimese piiritluseni jõuame vastandades teda tähendusele (meaning), s.t kasutades viimast selle kohta, mis eelneb semiootilisele produktsioonile. Seega defineerime me signifikatsiooni kui artikuleeritud* tähendust. Niisiis kasutatakse terminit signifikatsioon mõnikord Hjelmslevi “sisu-mõtte”(purport) tähenduses (/tähistamiseks), aga sellises üldtähenduses tuleks semiootika metakeeles tema kasutamisest hoiduda.
4. Ühendatult terminiga “tähendus” kasutatakse signifikatsiooni ikka veel sisusubstantsi* (content substance) tähistamiseks. Samas on sisusubstants juba valitud signifikatsiooni silmas pidades ja ta eeldab sisuvormi olemasolu; see ei tähenda, et see kasutus oleks vale, ta on üleliigne. Sama olukord on juhul, kui signifikatsiooni rakendatakse sünonüümsena märgi tähistatavaga* või sisuplaaniga üldiselt.
5. Signifikatsiooni kasutatakse ka sünonüümina semioosile* (või tähistamisaktile) ja seda interpreteeritakse siis kas tähistaja* ja tähistatava* ühtsusena (märgi* moodustaja) või vastastikuse presupositsiooni suhtena (relation of reciprocal presupposition), mis defineerib moodustatud(/moodustunud) märgi.
6. Kuna termini need kasutusviisid on juba varustatud üksikasjalike semantiliste siltidega (semantic labels), kasutame me terminit signifikatsioon selle jaoks, mis tundub meile kõige olulisem, s.o “erinevuse” – lünkade produktsioon ja retseptsioon – jaoks, mis Saussure’i järgi määratleb keele loomuse. Mõistetuna sellisena kui suhete konstruktsioon ja pertseptsioon, tähendab signifikatsioon “artikuleeritud tähendust” signifikatsiooni/tähenduse dihhotoomias ja üldise mõistena hõlmab samal ajal kõik eelpoolnimetatud tähendused.
7. Signifikatsiooni aksiomatiseerivale definitsioonile tuleb lisada ka empiirilist laadi definitsioon, mis ei lähtuks enam ta “olemusest”, vaid viisist, kuidas ta muutub mõistetavaks objektiks. Sel juhul saame me aru, et signifikatsiooni võib mõista ainult sellega manipuleerides, kui, antud (/olemasolevas) (given) keeles või tekstis (või ka: keele või teksti põhjal), selle üle mõeldes, saatja (enunciator) teostab transpositsioonide või translatsioone* ühest tekstist teise, ühelt keeletasandilt teisele ja, lõpuks, ühest semiootilisest süsteemist teise. Seda parafraseerivat* tegevust võib pidada signifikatsiooni kui loova akti (producing act) representatsiooniks, mis ühendab endas interpretaatori-vastuvõtja (interpreter-enunciatee) (signifikatsioon ei ole ex nihilo produktsioon) ja saatja (producer-enunciator). Signifikatsiooni kui programmilist (programmed) kognitiivset tegevust toetab ja toestab intentsionaalsus*, mis on signifikatsiooni parafraseerimise teine viis.

— TÄHENDUS; STRUKTUUR (B: signifikatsiooni elementaarne struktuur); SISU