MANIPULATSIOON /221–222/

( manipulation)

1. Erinevalt operatsioonist* (inimeste mõju asjadele), on manipulatsiooni kirjeldatud kui inimeste mõju teistele inimestele, eesmärgiga suunata neid teatud programmi täitmisele. Esimesel juhul on meil tegemist „teha-olla“[ faire-être], teisel — „teha-teha“[ faire-faire] konstruktsiooniga. Mõlemad on tegevuse vormid, üks neist kuulub pragmaatilisse* alasse ja teine kognitiivsesse*, seega vastavad faktitiivset* laadi modaalsetele struktuuridele. Projekteerituna semiootilisse ruutu, näitab manipulatsioon kui tegemine-tegemine nelja võimalust:

teha-teha (sekkumine[ intervention])	teha mitte-teha (takistus [empêchement])
mitte teha mitte teha (lasta olukorral olla[ laisser faire])	mitte teha-teha (mittesekkumine)

2. Diskursiivse konfiguratsioonina* on manipulatsioon toetatud nii lepingulise kui modaalse struktuuri poolt. Meil on tegelikult kommunikatsioon (kavatsusega teha-teada [ faire-savoir) milles saatja-manipulaator suunab vastuvõtjat-manipuleeritavat positsioonini, kus vabadus on piiratud (mitte-olla-võimeline-mitte-teha), kohani, kus viimatimainitu on kohustatud ettepandud lepingu vastu võtma. Esmapilgul on kaalul vastuvõtja-subjekti modaalse kompetentsuse* transformatsioon: kui viimatimainitu ühendab mitte-olla-võimeline-mitte-teha ja pidama-teha, oleks tulemuseks provokatsioon või /221/ hirmutamine; kui subjekt lisab tahta-teha-mitte-olla-võimeline-mitte-teha’le, oleks meil võrgutus või ahvatlus.

3. Asetsedes süntagmaatiliselt saatja tahtmise ja vastuvõtja-subjekti narratiivse programmi* tegeliku realiseerimise vahel (soovitatud manipulaatori poolt), mängib manipulatsioon veenmise peale ja seega väljendab saatja veenvaid* toiminguid ja vastuvõtja interpreteerivaid*.

(a) Manipulaator saab oma veenvat tegevust harjutada toetudes olla-võimeline* modaalsusel: pragmaatilisest* küljest eeldab see positiivsete (kultuurilised väärtused) või negatiivsete (ohud) objektidega manipuleerimist. Teisel juhul veenab manipulaator vastuvõtjat teadmise* abiga: kognitiivses mõõtmes annab ta vastuvõtjale positiivse või negatiivse hindamise kujul teada, mida manipulaator arvab vastuvõtja modaalsest kompetentsusest. Seega paistab, et veenmine olla-võimeline mõistes kirjeldab võrgutust (kus pakutakse positiivse väärtusega objekti) ja hirmutamist (pakutav kink on negatiivne). Seega on veenmine teadmise mõttes on eriomane provokatsioonile (negatiivse otsusega: „Sa oled võimetu tegema...“) ja võrgutusega (manifesteerides positiivse otsuse).

(b) Manipuleeritav on niisiis vastavalt juhitud interpretatiivse tegevuse ja vääramatu valikuni, kas kahe tema enda kompetentsuse kujutelma vahel (positiivne võrgutuse puhul, negatiivne provokatsiooni puhul), kui see on manipulatsioon teadmisega, või kahe väärtusobjekti vahel (positiivne võrgutuse puhul, negatiivne hirmutamise puhul), kui manipulatsioon mängib võimalusele olla-võimeline. (Muidugi, selline manipulatsiooni vormide lihtne tüpoloogia on vaid katseline; vähemalt see visandab lühidalt ühe uurimise ala)

4. Vastuvõtja modaalse kompetentsuse tasandil, ja võttes arvesse võima-teha modaalsust, saame aimata nelja eri positsiooni:

võima-teha vabadus	võima mitte teha sõltumatus
mitte võima mitte teha kuulekus	mitte võima-teha jõuetus

Selle umbkaudse modaalse struktuuri leksikaliseerimise baasil (nagu sulgudes näidatud), võime pakkuda välja nimetused (meie sotsiokultuurilise universumi sees) au subkoodide tüüpidele, olles teadlik manipulatsioonist (vastuvõtja-subjekti vaatepunktist): „suveräänsuse“ (vabadus + sõltumatus“), „alistumise“ (kuulekus + jõuetus) ja „uhkuse“ (vabadus + kuulekus) ja „alanduse“ (sõltumatus + jõuetus) koodid. Tegevus, mida vastuvõtja-manipuleeritav täidab saatjapoolsele manipulatsioonile järgnevalt, muutub tema jaoks lihtsaks praktiliseks narratiivseks programmiks*; see narratiivne programm baseerub seosel auga (manipulatsiooni puhul teadmise plaaniga) või antud väärtusobjektiga (kui manipulatsioon baseerub olla-võimelisusele).

5. Nagu teha-teha, tuleb ka manipulatsioon sisse kirjutada kanoonilise narratiivse skeemi olulise osana. Vahetuse* süsteem või õigemini öeldes leping*, mis siin registreeritakse, on võetud üle, niiöelda hierarhiliselt kõrgemal tasemel, manipulatsiooni struktuuri poolt. /222/ Sel juhul, tõepoolest, ei ole suhe Saatja ja Vastuvõtja vahel võrdne (nagu tavalise vahetusoperatsiooni puhul, mis nõuab kaht võrreldava kompetentsusega subjekti) vaid kõrgemalseisva ja alluva suhe. Veelgi enam, Saatja poolt mõjutatud manipulatsioon nõuab sanktsioone* Saatja-kohtuniku poolt; mõlemad operatsioonid asetsevad kognitiivses dimensioonis (vastupidiselt vastuvõtja-subjekti esitusele*, mis teostub pragmaatikas).

6. Isegi kui, nagu me märkisime, manipulatsiooni analüüs on alles algjärgus, võime siiski, asetades ta narratiivsest plaanist ümber semiootilistesse praktikatesse, ette näha tõelise manipulatsiooni semiootika arengut (korreleerub sanktsiooni ja aktsiooni semiootikatega), teades, kui tähtsat kohta see omab inimestevahelistes suhetes. Selline semiootika tuleb rajada algse Saatja narratiivse trajektoori põhjal ja seletama mitte ainult subjektiga manipuleerimist (mõningaid võimalikke vorme me just mainisime) vaid ka antisubjektiga (kavaldamise strateegia, mis eeldab, näiteks „koopteerimise“, „infiltreerimise“ etc. operatsiooni).

— MODAALSUS; FAKTITIIVSUS; VEENMINE; NARRATIIVNE SKEEM; NARRATIIVNE TRAJEKTOOR