Semiootika 339-346

(Sémiotique, Semiotics)

Terminit semiootika kasutatakse erinevates tähendustes ja see võib tähistada (I) mingit uuritavat manifesteeritud üksust; (II) tunnetuse objekti, nagu ta kerkib meie ette kirjelduse* tulemusena; (III) vahendite kogumit, mis teevad tema tunnetamise võimalikuks.

I. Objektsemiootika. 1. On selge, et semiootika kui „märgisüsteemi“ levinud määratlus ei vasta tähendusele (I), kuna ta eeldab juba märkide ära tundmist. Asendades selle „signifikatsioonide süsteemiga“, viisime me sisse vähem koormatud mõiste „tähendustamine“ (signifikatsioon); lõpuks, asendades „süsteemi“, mis kujutab endast teoreetilist mõistet, täpset ja piiritlevat, „kogumiga*“ (ensemble), võib hakatuseks pakkuda välja semiootika määratluse tähendustava hulgana, mille kohta hüpoteetiliselt* võib eeldada, et ta omab teatud organisatsiooni, teatud autonoomset* sisemist liigendust*. Võib ka öelda, et igasugust tähendustavat hulka, sellest hetkest, kui ta saab analüüsi* objektiks, võib nimetada objektsemiootikaks: see määratlus on esialgne, kuna ta kehtib ainult teatud kirjeldusprojekti raames ja eeldab seega teatud seda kasutavat metasemiootikat*. Tähendustava hulga ja objektsemiootika mõisted ei lange siiski mahult kokku (ei ole koekstensiivsed): uurimistulemused näitavad vahel, et ainult osa tähendustavast hulgast kaetakse konstrueeritava semiootikaga või vastupidi, ta seletab rohkem suurusi, kui need, mida algselt loeti tähendustava hulga moodustajate hulka (vt semantiline väli).

2. Need esialgsed märkused, esmapilgul tähtsusetud, muutuvad olulisteks, kui jutt käib semiootikate, mida nimetatakse loomulikeks*, staatuse määramisest ja dihhotoomia „loomulik ja konstrueeritud/kunstlik“ otstarbekohasusest: see probleem puudutab tegelikult kogu semiootilist teooriat tervikuna.

Loomulikkude emiootikate all mõistetakse kahte laialdast tähendustavat hulka: ühelt poolt, loomulikud keeled*, teisalt /340/— „ekstralingvistilised kontekstid*“, mida me vaatleme kui loomuliku maailma* (looduse) semiootikaid. Nad on "loomulikud", sest eksisteerivad enne inimest ja temast sõltumatult. Inimene on sukeldunud oma emakeelde, ta on sündimisest saadik visatud tervemõistuslikkuse (common sense) maailma, kus võtab need semiootikad omaks, aga ei konstrueeri neid. Kuid piir selle vahel, mis on „loomulikult“ antud, ja selle, mis on konstrueeritud, on laialivalguv: kirjanduslik diskursus kasutab ühte või teist loomulikku keelt, loogikasüsteemid saavad alguse loomulikust keelest, kuid on siiski vaieldamatult konstruktsioonid. Analoogilisi raskusi tekitab ruumi semiootika „loomuliku“ ja „kunstliku/loodud“ ruumi* eristamisel: „loomulik“ maastik on ilmselt kultuuri mõiste ja omab tähendust vaid vastanduses inimese poolt vormitud ruumile. Seega, vastukaaluks Saussure´ile ja Hjelmslevile, kelle jaoks loomulikud keeled olid vaid semiootikad teiste semiootikate seas, on loomulikud keeled ja loomulik maailm meie jaoks tohutu märkide reservuaar, paljude semiootikate manifestatsiooni koht. Teisalt, sellest vaatepunktist tuleks ümber vaadata ka konstruktsiooni* mõiste. Kui konstrueerimine eeldab konstrueeriva subjekti olemasolu, siis individuaalsete subjektide kõrval peab olema määratud koht ka kollektiivsetele* subjektidele (nii näiteks on etnokirjandusliku ja etnomuusikalise diskursuse liigid konstrueeritud, kunstlikult loodud, kuidas ka ei määratleks selliseid tekste loovate subjektide staatust geneetiline antropoloogia). Seega on soovitav asendada opositsioon loomulik/konstrueeritud (st "kunstlik") opositsiooniga teaduslik semiootika/mitteteaduslik semiootika: teadusliku semiootika all me mõistame siin — võttes määratluse teaduslik laias mõttes — objektsemiootikat, mida kirjeldatakse teatud semiootilise teooria, kas siis eksplitsiitse* või implitsiitse* (näiteks teaduskeele loomine kulgeb mingi teooria alusel, isegi kui see teooria on teaduslik vaid vähesel määral) raames.

3. Sellega seoses kerkib üles vajadus täpsustada makrosemiootikate, milledeks on loomulikud keeled ja loomulikud maailmad (viimaseid mõistame me kui „kultuuri“ poolt tunnetatud „loodust“, mis teeb nad suhteliseks ja võimaldab kasutada terminit „maailm“ mitmuses), staatust, mille sees organiseeruvad partikulaarsed semiootikad. Esiteks, on vaja arvestada, et kahe hulga vahel on korrelatsioon*: nii tuleb väidet, et loomulikku maailma on võimalik tõlkida loomulikku keelde, tõlgendada kui vastavust, mille võib kehtestada kahe eri tüüpi semiootika alla kuuluva ühiku vahel (loomuliku maailma feemid* vastavad, figuratiivses* plaanis, loomuliku keele seemidele; käitumise somaatilisi ilminguid „kirjeldatakse“ kui keelelisi protsesse* jmt). Siit tuleneb üheaegselt kahele semiootikale kuuluvate segmentide teatud vastastikune läbitungimine /interpenetratsioon/, mida võib jälgida süntagmaatilises plaanis: keelelised tegevused /keelelised deiktikud*/ viitavad loomulikule kontekstile, „zhestilised“ segmendid asendavad sõnalisi süntagmasid jmt. Teiseks, väide, et loomulikud keeled on ainukesed, millesse on tõlgitavad teised semiootikad. (samal ajal kui vastupidine pole võimalik), on seletatav kahetiselt: esiteks, sellega, et /341/loomuliku maailma figuurid on semantiliselt kodeeritud loomulikes keeltes ja teiseks (ja eriti), et ainult loomulikud keeled on võimelised leksikaliseerima ja manifesteerima abstraktseid semantilisi kategooriaid* (või universaale*), mis teistes semiootikates jäävad üldse väljendamata.

4. Seega, meie jaoks on makrosemiootikad — loomulikud keeled ja loomulikud maailmad — kõikide teiste semiootikate manifestatsioonide kohaks/ tegevussfäärideks.

- Keel; Loomulik maailm

II. Semiootiline tüpoloogia. 1. Kui tähenduses (I) kasutatakse terminit semiootikat tähendusliku hulga tähistamiseks enne tema kirjeldust, siis uues tähenduses kasutatakse teda kui loomise käigus või juba loodud tunnetusobjekti nimetust: järelikult, jutt on objeksemiootikast, mida vaadeldakse kui kirjelduse projekti, või kui juba analüüsitud objekti, või, lõpuks, kui loodud objekti. Seega võib semiootikast rääkida vaid siis, kui on olemas objektsemiootika ja semiootiline teooria, mis võtab seda kui objekti, mõtestab ja liigendab.

1. võrreldes eespool toodud klassifikatsioonidega (punktis 3) erineb Hjelmslevi klassifikatsioon algusest peale teaduslikkuse kriteeriumi sisseviimise (st vastuvaidlematu nõude, et kui me tahame rääkida semiootikast, peab eksisteerima eksplitsiitne teooria*, mis seda selgitaks), aga samuti keeleplaanide (tähistaja* ja tähistatav* globaalselt), kriteeriumi, mis on juba esindatud semiootika määratluses ja seetõttu homogeenne (samal ajal kui substants ja referent toovad sisse täiendavad ja heterogeensed muutujad), poolest. See sunnib meid vaatlema pakutud tüpoloogiat kui osa ühtsest teooriast: võib kõrvale heita teooria tervikuna, kuid ei saa hüljata ainult klassifikatsiooni.
2. Määratledes teatud terminoloogilised vastavused, märgime, et meie semiootikamääratlus vastab Hjelmslevi tüpoloogias metasemiootika, mida nimetatakse semioloogiaks, omale: igasugune tähendustav hulk, mida tõlgendatakse semiootilise teooria abil, muutub semiootikaks.
3. Teaduslikud metasemiootikad seostuvad metakeelte* probleemiga, mis on ühine loogika, matemaatika, lingvistika ja semiootilise teooria jaoks.
4. Üheplaaniliste semiootikate, mida Hjelsmlev luges sümbolite süsteemiks ja ei andnud neile semiootika /343/staatust, vaatluse alt kõrvalejätmine ei saanud mitte tekitada raskusi. Lähtuvalt määratlusest eristab neid kahe plaani kokkulangemine (conformité), nende isomorfism* ja isotoopia*, üksühene ühikute vastavus. Kuid sellest määratlusest ei järeldu hoopiski, et nad sisaldavad kindlasti vaid ühte keele plaani, vaid ainult see, et nad esinevad kui tähendustav vorm* (saussurelikus, mitte hjelmslevikus tähenduses). Muuseas, ka selliseid üheplaanilisi semiootikaid võib diferentseerida sõltuvalt plaanide kokkulangevuse tüübist: formaalsed* keeled (või sümbolite süsteemid) on selles mõttes "elementaarsed" — iga eraldi võetud element eristub kas väljendus- või sisuplaanis (siis nimetatakse teda "interpreteeritavaks"*), kuna erinevus elementide vahel tugineb vaid lihtsal eristusel* (mis võimaldab neid keeli identifitseerida ainult väljendusplaani järgi). Formaalsetele keeltele vastanduvad sel juhul „molaarsed“ (molaires) keeled või poolsümboolsed, mida iseloomustab mitte niivõrd isoleeritud elementide, kuivõrd kategooriate* kokkulangevus: näiteks on prosoodilised* ja „zhestilised“ kategooriad tähenduslikud vormid — meie kultuurikontekstis vastavad „jah“ ja „ei“-le opositsioon vertikaalsus/horisontaalsus (noogutamine või pearaputus) — täpselt samuti, nagu ka kategooriad, mis kehtestatakse abstraktses kunstis või mõnedes muusikalistes vormides. Nagu näeme, on üheplaaniliste interpreteeritavate semiootikate ja tähendustavate (signifiantes) semiootikate eristus vägagi oluline.
5. Palju raskusi tekitavad ka konnotatiivsed semiootikad (mis on omakorda seotud denotatsiooni probleemiga), mis asuvad teaduslikkuse sfäärist väljaspool. Nagu võib kergesti aimata, seisneb konnotatsioonide keele range kirjeldamise puhul raskus võimatuses, kui lähtuda nende väljendusplaanist, näha ette konnotatsioone (millede tähistajaks on kord häälduse eripära, kord lekseemi valik, kord süntaktiline väljend jne) ja, seda enam, ehitada üles nende hierarhiline klassifikatsioon, so konnotatiivne S. Nii pakub R. Barthes´i „Mütoloogiad“, vaatamata originaalsusele ja teravmeelsetele tähelepanekutele endast vaid konnotatiivse teooria fragmente ja ei sisalda isegi vihjet mingile sisemisele süsteemile. See viib meid mõttele, et tuleb proovida läheneda konnotatsioonide keelele vastasküljest ja alustada konnotatsioonide teooria väljatöötamisest, millele tuginedes võiks ette võtta konnotatiivsete süsteemide kirjeldamise, lähtudes sisuplaanist. Meie püüdsime seda vaid üldjoontes visandada, analüüsides sotsiaalseid konnotatsioone, mis väljenduvad konnotatiivsete taksonoomiate („ilmalikud“ ja „sakraalsed“, „sisemised“ ja „välimised“, „nais“ ja mees“ jne keeled) vormis etnosemiootikas* või konnotatiivsete süntaktiliste süsteemide (mis vastavad diskursuse liikide tüpoloogiale) vormis sotsiosemiootikas*. Uurimused selles vallas alles algasid: koos sotsiaalsete konnotatsioonidega eksisteerivad, nagu seda eeldas juba Hjelmslev, individuaalsed konnotatsioonid (enam-vähem kattuvad antiikse ja kaasaegse karakteroloogiaga), millede kohta meil on üsna hägune ettekujutus.
6. Kaasaegses sõnakasutuses on jälgitav tendents viia sisse erinevus lingvistiliste (keeleliste) semiootikate ja mittelingvistiliste semiootikate vahel, pidades silmas kahte valdkonda, kus põhiliselt /343/ toimub S manifestatsioon ja mida me nimetame (võimalik, et mitte kõige õnnestunumalt) makrosemiootikateks: loomulikud keeled ja loomulikud maailmad. Võib postuleerida, vastukaaluks Hjelmslevile, kelle jaoks loomulik keel oli samasugune semiootika nagu iga teine (siiski privilegeeritud positsioonis), makrosemiootikate erilise, spetsiifilise staatuse, arvestades nende võimet sisaldada ja arendada endas iseseisvaid semiootikaid (millest annab tunnistust, näiteks, viimasel ajal ilmunud hulk uurimusi, pühendatud juriidilistele, religioossetele jt diskursuse liikidele). Seejuures tekib aga kohe meie poolt just püstitatud klassifikatsiooni piiride rikkumise probleem — jutt on sünkreetilistest* semiootikatest, mille olemasolu on endastmõistetav. Nende väljendusplaan on moodustatud elementidest, mis kuuluvad mitmele heterogeensele semiootikale. Selliste diskursuse liikide nagu ooper või film sünkreetiline iseloom on silmnähtav, kuid võib püstitada küsimuse, kas ei ole loomulikud keeled — ja eriti suulised diskursused — ainult üks elementidest (loomulikult oluline) teiste paralingvistiliste* või prokseemiliste* kommunikatsiooni (samuti sünkreetilise iseloomuga) elementide kõrval.
7. Võib, lõpuks, pakkuda välja ka teised piirangud, lähtudes diskursuse genereerivast* perspektiivist. Nii näiteks vastandatakse figuratiivse* ja mittefiguratiivse (või abstraktse) diskursuse liigid ja seega ka figuratiivsed ja mittefiguratiivsed semiootikad (võttes arvesse, et diskursus ei ole midagi enamat, kui semiootika väljendus protsessi vormis), sõltuvalt sellest, missugusel sügavustasandil toimub tekstualisatsioon* /teksti genereerimine/ ja manifestatsioon*. Kõiki neid erinevusi ja ümberkujundusi, isegi kui nad tekitavad vahel semiootika vallas teatud ebaselgust, tuleb vaadelda kui semiootika, mis vajab nii uurimismeetodeid kui ka uurimusi endid, elujõulisuse näitajat.

- Psühhosemiootika; Sotsiosemiootika; Etnosemiootika; Kirjandussemiootika; Teatrisemiootika; Planaire sémiotique

III. Semiootiline teooria. 1. Kui tähenduses (II) mõisteti semiootikat kui objektemiootika ja kirjelduskeele adekvaatset* suhestamist, siis nüüd võime me seda tõlgendada kui (a)protseduuride* väljatöötamise, mudelite ehitamise* ja representatsioonisüsteemide (mis valitsevad kirjeldustasandit, so metodoloogilist* lingvistilist tasandit) valiku valda, aga samuti kui (b) valdkonda, kus teostatakse kontrolli nende protseduuride ja mudelite homogeensuse* ja koherentsuse* üle ja samaaegselt toimub määratlemata algmõistete ja kogu selle teoreetilise ehitise aluse (epistemoloogiline* tasand selle sõna otseses mõttes) (c)eksplitseerimine aksiomaatika* vormis. Sellest vaatepunktist mõistetakse semiootikat kas kui üldsemiootikat (sel juhul nõutakse talt; et ta seletaks kõikide partikulaarsete semiootikate olemasolu ja funktsioneerimist) või kui semiootilist teooriat*, sel määral mil ta on kutsutud rahuldama teaduslikkuse tingimusi, mis on vajalikud igasugusele teooriale, ja mil ta määratletakse /345/ kui metakeel* (üheaegselt nii teaduslik metasemiootika kui ka metasemioloogia Hjelmslevi terminoloogias).