Mr H. Li has left!

Kõigepealt pealkirja selgituseks, nimelt oli hotelli televiisorist võimlaik lisaks täiskasvanute ja teistele tasulistele filmidele, playstationi mängimisele, internetti pääsemisele ja sõnumite vaatamisele võimalik ka enda jooksvat arvet vaadata. Mina olin sisse kantud just pealkirjas mainitud nimega. Õnneks oli H. Li tore inimene ja erinevaid lisateenuseid ei kasutanud ja ma pääsesin hotellist ilma tõrgeteta. Selgitan siis veel paar asja lahti: Jackie Chani välimusega S. Sugita on tegelikult pärit jaapanist, hotellis ei vahetatudki iga päev pesu ja rätikuid, need tõmmati lihtsalt sirgeks või lapiti kokku. Ja otsekui minu mõtteid lugedes ei olnud viimasel päeval ka seebil enam kilepakendit ümber. Pureunenud ja üks terveks jäänud klaas vannitoas oli asenduatud aga kahe plastmassist topsiga.
Esmaspäeval toimunud ekskursioon kukkus huvitavalt välja: umbes 60% bussisõitu 35% pubis istumist ja 5% jalutamist. Aga täiesti arusaadav, et taheti palju näidata, vahemaad olid aga pikad ja pubis olemise aega alahinnati tugevalt. Seegi päev ei hoitud söögi pealt tagasi, suured liharoad lõunal ja õhtul ning sinna juurde veel magustoit ja supp. Teiipäeva hommikul sai alustatud tagasisõitu, kuigi meil olid rongipiletid - oli kogu rong reserveeritud ja me saime seisukohad nagu meile öeldi.
Ah... ei viitsigi praegu rohkem midagi kirjutada, lihtsalt Mr Li on nüüd jälle kodus.

ps. Pildid on praegu aparaadis ja Tallinnas, nii et asjakohaseid pilte praegu ei tule. Krt, selles osas peaks midagi ette võtma - piltide osas üldiselt. Vähemalt mul endal on tunne, et see osa jätab soovida.
Järgnev pilt lihtsalt selleks, et siin üks pilt oleks.

Kolmas paev!

Koigepealt vaike tapsustus kohalike riietusharjumiste kohta ohtusel ajal. Napis riietuses, naiteks t-sarkides noormehed on siia, Hulli, tulnud louna poolt ja paksemalt riitunud, ehk siis kampsunitega tegelased, on tulnud pohja poolt.
Meil kaib siin hotellitoas iga paev koristaja, kes vahetab ratikuid ja ka seebi ning teeb muid koristustoid. Loomulikult pole mul midgai sele vastu, aga minuarust on naiteks seebi araviimine taielik raiskamine. See seep on kyll vaike, aga ikkagi ei joua ma seda yhe ohtuga kuigi palju ara kulutada. Ma saan aru, et niikuinii laheb see seep ymbersulatamisele, parast mida pressitakse sinna sisse uus logo, siis pakendatakse ja jalle uude tuppa. Selline voiks ju olla uhe hotelliseebi elu. Tegelikult hairb mind rohkem vist just see kilepakend seal seebi umber, mida vavalt taaskasutusse voetakse ja mida ma pean iga paev uuesti seebi ymbert ara kiskuma.


See foto on tehtud Hulli Ylikooli campuse territooriumil.

Tana hommikul sain yhe klaasiga hakkama. Rabasin nagist ratikut, mis takerdus langedes hambaharja taha, mis oli otsapidi klaasis, rabas viimase kaasa ja langesid porandale. edasi jargnes juba totaalne klaasikillumang. loomulikult ei olnud see nii koitev nagu seal multifilmis, tykke oli kyll tuhandeid ja erinevates suurustes, aga koik paraku yhte varvi. Pyhkisin neid natuke kokku ja jatsin siis koristajale ukse peale hoiatava sildi: Ettevaatust! porandal on purunenud klaas, mille ma sinna kogemata tombasin, vabandust. ootan huviga lahendust! Loodetavasti nad vastavad mulle, et pole hullu, koristasime ara. Arvestades siinset viisakust ma ei imestaks selle yle. Voi saan hopis arve?
Siinsed soomisharjumused ei ole mulle hasti mojunud. Tana ma siiski laksin hommikust sooma ja jalle kahanes toitude nimekiri, mida ma teinekordki votta tahaks. Seekord langesid siis valja verekakk ja jogurt. Voibolla on asi aga eilses ohtus. Nimelt laksme restorani, kus pidi ise suure valiku erinevate roogade seast, mis vaga huvitavad ja isuaratavad valja nagid, endale portsu kombineerima. minu valik ei onnestunud, aga kyllap ma pole siinsete peenete roogadega lihtsalt harjunud. Magustoitu seekord ei votnud ja tanaohtuks tegin suht kindla valiku: pasta bolognese ehk siis midagi vaga traditsioonilist. Jargnevat pilt ka eilsest ohtusoogist.

Teine paev!

Tana ma hommikust sooma ei lainud - ei tahtnud enam. Eile ohtul soodud vois praetud kala oli veel sees, koos magustoiduga, mida nii tahtsin votmata jatta, aga kortsmiku libe keel, soov ikkagi proovida ja vabadus mitte maksta tegid oma too. Nii ma siis soingi ennast jalle sea moodi tais ja hommikul lihtsalt ei tahtnud enam.
Parast eilset pubiohtut jalutasime tagasi hotelli, kell oli kuskil 11 paiku ja reede ohtu. Rahavast esialgu ei tundunudki vaga olevat, aga olime ju vanalinna aares. Mida hotelli poole, seda rohkem inimesi. Enamasti oli tegemist noortega, kohati ikka liialt noortega. Ja nagu eilsest sissekandest lugeda voistite, siis tunneb kohalikud ara napi riietuse jargi - eriti noored. Lisaks t-sarkides noormeestele voib siis naha miniseelikutes tytarlapsi ja siin ei ole isegi reegleid kinnitavaid erandeid, miniseelik on eranditult koigil... See teeb aga asja natuke igavaks, ok valetan :p. Ka ilma miniseelikuteta tundub ohk olevat tais elektrit, seda paiskub valja paljudest murtsuvatest kolaritest erinevates klubides, politseisireenidest ja elektrisiniselt vilkuvatest vilkuritest.
Joudsime hotelli, votsin uhe varskendava kylma dushi... ei, mitte selleparast... Hoopis selleparast, et ma lihtsalt ei suuda sellest dushist sooja vett valja voluda. Seal on yks suur nupp mida tuleb keerata, aga sooja vett pole sealt veel tulnud.
Tana oli siis jalle yks loeng, andis selle S. Sugita, kes yks teooria eestvedajaid oietolmuga seonduvatel teemadel praegu. Ta on ameerikast, aga naeb valja tapselt nagu Jackie Chan, mistottu on loeng suhteliselt huvitav, sest pidevalt on oodata mond huvitavat akrobaatilist trikki voi uksest sissetormavaid kurjameid, kelle meie loengupidaja oleks efektselt grimassitades ja rusikaid viibutades neutraliseerinud ja parast seda nalja heites loengut jatkanud. Kahjuks pidin ma pettuma, midagi sellist ei juhtunud, aga seda huvitavam oli jalgida neid meetripikkuseid valemeid tais sulge, murrujooni, integraale, indekseid ja muid marke. Ja nalja sai ka... Mina neist paris aru ei saanud alati, aga myts maha nende ees, kes sellised valemid valja motlevad, ja kui need ka veel midagi reaalset tahendavad.

Halvad pildid!

Uskumatu kui halvad pildid on voimalik valja meelitada, kui ei tunne fotoaparaati (Canon Powershot A75) ja pole kunagi kokku puutunud Coreliga ja sul pole aega. Siiski olgu need 2 pilti siia yles pandud.

Victoria raudtejaam Londonis


Vaike tanavake Londonis

Hulli GIS klassist

Inglismaale saabudes vottis meid vast paikseleline ja soe London, koos mitmete vikerkaartega, mis lennuki aknast paistsid. Ilus oli. P2rast maandumist suundusime aga natuke mustemasse allmaailma - lennujaam, metroo, raudtejaam. Vahepeal tegeime vaikese pikniku leitud murulapil ja siis edasi rongiga Hulli poole.
Natuke liialdades ajavad need erinevates toonides pruuni varvi telliskivimajad mind juba natuke hulluks. Suhteliselt kallis on aga siin omada vist puumaja. Ja 6nneks ei ole need majad kollastest glasuurtellistest nagu Latis voi Leedus, siis ma vist juba oleksingi natuke "Hull".
Kuidas tunda 2ra Hulli kylmal ja tuulisel tanaval 2ra turisti, voi siis vastupidi - kohalikku. Kohalikud on need, kes kaivad hambad ristis t-sarkides ja turistid on normaalselt jopedes.
Eile soime ohtust yhes pitsarestoranis, sook oli kolmekaiguline ja me ei pidanudki maksma. Vaadates hindasid oleks ma pidanud loovutama arvatavasti ka kogu oma raha selle yhe soogikorra peale. Pealegi ei sobi neile minu Visa electron, vahemalt mitte raudtejaamas. Hotellis see aga sobis.
Meie hotell, Hull Qualtity Hotel Royal, asub kohe raudtejaama korval, tegelikult avaneb aknast vaade otse perroonidele. Eile ohtul aknast valja vaadates motlesin, et kus oli hotell suvel, siis kui me Milano raudteejaamas pingil magasime ja mul seljakott peaaegu ara varastati. Hotell on suhteliselt uhke, aga porandad nagisevad kohutavalt ja koik kolab paris hasti labi. Tana varahommikul arkasin naiteks selle peale, et kahtlustasin kedagi minu dushiruumi kasutavat. Onneks toimus see siiski uleval korrusel...
Olgu, tagsi mudelite ja oietolmu juurde...

ps. pildid jaavad siiski praegu saatmata, vaiksed tehnilised probleemid :(

Vihmavari ja kõvakübar!

Täna sõidan kiirvisiidile Inglismaale. Asju pakkides meenus just see pealkirjas mainitud film (originaalis The Avengers, 1998). Siin ongi ilmad juba käest ära läinud, ehk kohtun seal Sir August de Wynteriga ja tellin tagasituleku ajaks midagi paremat. Mõlemad pealkirjas mainitud asjad jäid aga kaasa pakkimata, eks näis, mida nende kohustuslike relvade puudumine kaasa toob. Selle eest võtsin kaasa mõned naelad, ehk need kompenseerivad eelnevat puudujääki.
Loodetavasti pääseb seal ka netti, võtan kaasa ka väikse digitaalse kompaktkaamera, nii et ehk saab piltegi üles panna. Püsige kanalil.

Tükike päikest!

Väike tükike sügiseseid rõõmsaid värve ja sooja päikest, siia halli ja vihmasesse sügisesse.

Nädalavahetusel Riias!

Sai siis nädalavahetusel Riias käidud ja natuke ka Aldarisega tutvutud, aga mitte ainult. Kokkuvõttes oli päris tore.

Idavirulik nädalavahetus?

Eelmises sissekandes lubasin natuke pikemalt rääkida, et mis Ida-Virumaal toimub, nüüd olen aga natuke kimbatuses. Kas ikka sobib seda kõike siin välja öelda, teiseks ei tea vist keegi päris täpselt, mis seal üldse toimus ja kolmandaks peab lihtsalt olema ettevaatlik, mida avalikult välja öelda.
Tagasiteel jäid autos nii mõnedki luukered õhku rippuma ja parem on need hetkel unustada, ei sobi neist siin rääkida või ehk siis kunagi hiljem ;). Veel olid kõik ametis pusle ladumisega, meie pusledel ei olnud aga kirja 4-8 aastat või veel hullem 10-14 aastat, vaid ainult mõned tunnid eelmisest õhtust. Arvatavasti ei ole aga aeg see faktor, mis segaks ja takistaks tervikliku pildi kokku panemist, puudu jääb millestki muust.



Autoraadiost tuli “Võrgutaja” saade. Kuulasin Kristjan Pordi rahulikku monoloogi sellest, kuidas üks mees (vist oli politseinik) tuvastas ühe 11 aastat tagasi tee äärest leitud ja siis tuvastamata jäänud surnukeha. Nimelt tuli ta 11 aastat hiljem selle peale, et äkki oleks kuidagi internetist abi ja oligi. Jututoad ja otsimootor Google aitasid leida lahenduse ja ta tuvastas isiku internetist leitud piltide abil. Seega ei saa ma avameelselt rääkida, mis toimus ühe nimetu linna ühes nimetus restoranis, sest äkki tuleb ka selle omanik mõttele kasutada internetti. :p
Ja raadiost tuli Antonio Banderase esitatav lugu Canción del Mariachi, filmist Desperado – selle eest tänu jällegi Kristjan Pordile – mis antud hetke väga hästi sobib, ehk eestistatult siis: ai-ai-ai...

Ida-Virumaa!

Oota sa, me tuleme! Hiljem asjast ka täpsemalt.

...

Jalgpall on parem...

...kui seks! Mulle isiklukult jalgpall eriti ei meeldi, kuigi vahest võib ju mängida. Aga tulin koju ja kujutage ette pool kolm öösel mängivad ühe muruplatsi peal tüübid jalgpalli. Ja kui jutt juba jalgpalli peale läks, siis kolmapäeval tuleb järjekordne geogeo jalgpalli mäng. Samast üritusest, kuid aasta tagasi on ka alljärgnev pilt.