Värviline lehis

No one left behind

Ma tean asjadest, millega ma tegelen, väga vähe ja asjadest, mida ma tahaksin teada, veel vähem ning asju, mis on minu jaoks justkui loodud, neist pole ma arvatavasti midagi kuulnudki. Asju, mida ma armastan…
Olen kohati, siis kui ma ei ole kadunud argirutiini, lootusetu romantik, mind kutsuvad kaugused ja unistused… täna on ilus päev, vähemalt hommik oli.

Ameeriklastel on hariduse vallas käimas programm: „no child left behind”, mis läks käiku 2002. USA merejalaväelastel või üldse sõjaväelastel on moto, ma ei tea, kust see on tekkinud ja kas üldse on, aga vähemalt midagi siiski on: „no one left behind”. USAs „ei jäeta” kedagi maha…

Minu lemmik kirjavahemärgiks on kolm punkti: ma ise arvan, et see teeb teksti huvitavamaks, sügavamõttelisemaks, tegelikult jätan lihtsalt osa asju ütlemata, et Teie - armsad lugejad - midagi aru ei saaks. Siinkohal ma ei saa jätta tänamata oma eesti keele õpetajaid, kes mulle neid märke õpetasid, üks neist suutis mulle nende taga peituva grammatikagi enam vähem selgeks teha.

Esimene lumi

Öösel vastu tänast see siis juhtuski - maha sadas esimene lumi. Täna hommikul kaarsilla juures pandi mind kirja.

Koer

Täna tegin...

...tööd, käisin valimas, käisin kaubamajas ja tegin pilti, vahepeal sõin kah. Sisukas päev... :p

Sõrve säärel

Käisime nädalavahetusel kursaga Saaremaal. Meid sai kokku täpselt 11. Sõitsime ringi, tegime nalja, kustutasime janu, käisime saunas ja ajasime juttu - oli väga tore. Alljärgnev pilt on Sõrve sääre tipust.

Esmaspäeva õhtul väänasin korvpalli mängides oma jalga, ei tundunud eriti tõsine asi olevat. Hommikul oli juba tunduvalt halvem, päev otsa istusin Tõraveres - Teisel Eesti kaugseire seminaril ja kui sealt ära hakkasin tulema oli olukord lonkamapanev...

Möödunud nädalavahetusel