Tervitused Viinist!

Senimaani on k6ik kulgenud lausa väga hästi. Mugavustega harjununa, tundub m6te kuskil tee ääres pikalt passimisest lausa v6imatu, v6i vähemalt ei tahaks uskuda, et selline asi v6ib meiega juhtuda. Olles 6nnelikult bussiga Brnosse j6udnud, keeldus bussipersonal meid küll edasi Viini toimetamast, kuid seda parem meile. Tutvusime natuke Brno vanalinnaga, kus ma ühe oma esimese välisreisi ajal, 1997 aasta klassiekskursioon, ka sattunud olin. Kohad tulid isegi tuttavad ete ja piknik k6rgel mäe otsas vaataega tervele linnale, tgi tuju kohe väga heaks. M6tlesime siis ka hääletamissel käe valgeks saada. Sammusime Viini poole viiva tee suunas ja veel isegi linnast mitte välja j6udnuna tegime valmis sildi ja sirutasime selle välja. 5 minutit oli möödunud, kui ilmus ei tea kust musta kabrioletiga üleni valgesse riietatud ühes Viini haiglas töötav kirurg, kes meid 160 km/h Viini poole s6idutama hakkas. Viinis käisime veel ujumas, söömas ja magasime voodis :)! Hääletamine? see on ju imelihtne :). Vaevalt et ma seda pärast aga nii arvan... Peatse kohtumiseni!

Headaega!

...kõigile, kellele ma seda isiklikult öelda ei jõudnud. Jõudsingi seda teha ju vaid vanemate ja loodetavasti ka vennaga, kes varahommikul Tartu kihutab. Seoses sellega ei tasu mulle umbes järgneva kolme nädala jooksul helistada, alati võite aga mulle sõnumeid saata. Loodetavasti ilmub mingit tagasisidet minu reisist "kaugetele" randadele ka käesoleval leheküljel, nii et võite vahest pilgu peale heita.


Foto: 25.04.2004, Ventspilsi rand.

Kohtumine raudteel

Jõgeva - inimesed sisenevad rongi. Hilisemas kontekstis äratavad mu tähelepanu kaks vanemat meest.
Esimene neist on arvatavasti "maalt" - tal on jalas uued rohelised kummikud, mille sääri varjavad tumesinised kummikutele langevad püksid. Pükstel on aimatavad veel kunagised püksiviigid. Seljas on tal kõrge kaelusega kampsun, mis põhivärvilt must ja valge mustriga, selle peal on omakorda nahkjope. Teine mees on arvatavasti linnamees. Jalas on tal helepruunid nahast kingad, millele langevad puuvillased heledad kreemikad püksid ja seljas on hallikas jope.


Foto: 11.08.2003 Tartus, Riia tänava raudteesillal.

Esimene mees jäi silma sellega, et tegi kohe kõva häälega juttu piletimüüjaga ja saades teada, et ta Tartus järgmist rongi tund aega ootama peab, ühe "kuradi" lendu lasi. Olles natuke aega istunud võitis ta aga kotist välja oma võileivapaki ja hakkas neid isuga sööma.
Teine mees istus minust järgmises pingivahes näoga minu poole kahe tütarlapse vastas. Mulle hakkas kohe silma tema otsiv pilk, mida ta aegajalt üle vaguni lasi. Varsti ta kannatus lõppes ja ta tõusis ning sammus minust mööda ja istus ühe sõduri vastu pingile, kes seepeale oli sunnitud pingilt oma suure seljakoti enda kõrvale tõstma. Sealgi ei saanud ta kaua olla, võibolla häiris teda sõduri altkulmu saadetud pilk, aga varsti ta sealt ära tuli ja istus just võileiva söömise lõpetanud mehe juurde. Ka esimene mees tõstis seepeale enda vastas olevalt pingilt akna alt oma koti enda kõrvale. Sellele liigutusele vastas teine mees kohe ja nihkus akna alla, sirutas välja jalad ning vaatas ikka otsiva pilguga üle vaguni.
Edasi tuli tükk aega vaikust, mille katkestas esimese mehe otsene pöördumine teise poole küsimusega: "Kuidas Jaanipäev läks?" See sai ka edasises osas otsustavaks. Mees jäi oma kohaga rahule ning jutt kestis Tartuni, mõned märksõnad sealt: ...suhkur...5 kr/kg...Ukraina...Tshernobõl...ei, mina ka ei karda...vanamutt...50 kraadine...pits...politsei...sõiduplaan...

Head Jaanipäeva...

Foto: Sõnajalaõis? või siiski mitte? 12.06.04, Käru.

Vihm, vihm...

Juba ära tüütab, alguses oli natuke naljakas, aga nüüd on sellest vihmast juba isu täis...sõidan varsti mõneks ajaks Eestist ära...kindlasti jääb siis ka vihm järgi, mitte et ta minu pärast sajaks, aga lihtsalt oleks juba aeg ka suvel alata. Alljärgnevalt pilt ühest tavalisest vihmasest Jaanipäevast.


Foto: 2002 Jaanipäeval, Rocca al Mare jaanikul.

Homme Põhja-Kõrvemaale

Homme sõidame väiksele rattamatkale Põhja-Kõrvemaale, see on vaieldamatult üks minu lemmikpaiku. Mäletan kui ma eelmise aasta septembriõhtul asjad pakkisin ja rongi peale läksin. Jõudsin pool üheksa Aegviitu ja hakkasin rattaga Paukjärve poole sõitma, eesmärgiks oli pildistada hommikust päikesetõusu rabas - Suursoos on selleks üks hea vaatetorn, kus plaanisin ka ööbida. Päris huvitav oli niimoodi rattaga kottpimedas metsas sõita. Soodla jõe kohal oli veel ka parajalt tihe udu, ilm oli pea tuulevaikne ja taevas oli täiskuu. Ületades nõmme ja tõustes Alliknõmme mäele avanes tagasi Soodla jõe poole vaadates silmile väga lummav pilt, mida võite ka alljärgnevalt pildilt kaeda. Pilt ei ole kahjuks pooltki nii ilus, nagu see oli seal, aga mingit aimu vast saate.


Foto: Põhja Kõrvemaa maastikukaitseala, vaade Alliknõmme mäelt Soodla jõe poole, 07.09.03

Teepeal juhutus veel palju huvitavat. Ühele eksinud autoseltskonnale näitasin autotulede valguses Regio Eesti teede atlaselt teed, mind vaadati seejuures imelikult, kuna ma ikka aina sügavamale pimedusse plaanisin tungida. Kuna oli piisavalt pime, siis oleksin peaaegu ühe samasuguse üksiku matkaja rattaga alla ajanud, kui ta poleks viimasel hetkel jõudnud eest ära hüpata. See oli tegelikult põhjustatud osalt ka autotulede valgusest, mis mind pimestasid ja mõneks ajaks nägemise viisid. Siiski tornini ma jõudsin pärast mitmeid kukkumisi, mis olid tingitud rattaga laudteel sõitmisest. Mis aga ära jäi, oli hommikune päikesetõus. Päike küll tõusis, aga udu oli nii tihe, et ma nägin esimest korda päikest alles mingi 11 paiku päeval, mil see oli juba küllalt kõrgel, ja sedagi läbi tiheda udu.

Jälle linnud!

Tahan teile jälle rääkida lindudest. Kajakad jäävad seekord siiski kõrvale, aga teistest lindudest räägiksin küll. Esiteks huvitab mind see, et millal linnud magavad või kas nad üldse magavad? Ma mõtlen, et kas nad ka päriselt magavad - niimoodi nagu inimesed, et näevad und ja kaotavad mingiks ajaks reaalsustaju. Tulin praegu mööda varahommikuseid tänavaid ja linnulaul täitis tervet linna ning virgad hakid või varesed, häbi, aga ma ei tea siiamaani kuidas neid kutsuda, tegutsesid prügikastide läheduses. Minu möödumisest nad eriti välja ei teinud, välja arvatud siis kui ma seisma jäin ja nendega silmsidet otsisin. Siis nad tardusid ja jäid kavala pilguga ootama minu järgmist käiku. Nende silmi vaadates tundsin ma aga, et me mõistame teinetesit. Teate kui hea tunne on saavutada kontakt, millegi tundmatuga - antud juhul siis linnuga... ah, ärge pange tähele - ma olen natuke...!
Kuidagi uni tuleb ja jutt sai vist kaabu ja jaauaK sameurbjanr...
Ei, tegelikult on nii, et mul tuleb uni peale ja ma ei ole päris kaine kah, nii et las need linnud jäävd.


Foto: vares või hakk?, Tartus Toomemäel, 04.04.2004.

Öised tänavad

Huvitav, milline ilm homme on? Loodetavasti ei saja, aga just see kindlasti juhtub.
Mulle meeldivad öised vihmamärjad tänavad, need on kuidagi lummavad - tänavavalgustus peegeldamas pisikestelt loikudelt ja veepiiskadelt, ümbritsev vaikus ja rahu, värske õhk, milles levivad erinevad lõhnad - eriti meeldib mulle sirelite lõhn, mis on segunenud märja asfaldi lõhnaga...


Foto: Vaksali tänava äärne tara, Tartu, 3. detsember 2003.

Huvitavad söögi- ja joogikohad!

Ka Tartusse on viimasel ajal siginenud mitmeid huvitavaid söögi- ja joogikohti, avastamisrõõmu jätaks aga siinkohal lugjale endale. Peatuksin siinkohal hoopis ühel teisel joogikohal, mida võib alljärgneval pildil ka näha. Tegemist on suhtelielt väikse kohaga, mille leiab üles uksekohal asuva märgi järgi, millel kujutatud jalgratast. Koht ise näeb välja nagu üks kolikamber, lakke on riputet igasugu (jalg)rattad petrooleumlambid ja muu träni. Ühes nurgas on hunnikus kasutatud riided, mida võib omaniku käest osta. Teises nurgas oli lauajuppidest lõigatud hunnik kaminapuid. Igal pool laudadel ja põrandal oli muud kola, mida lakke ei andnud või mahtunud enam kinnitada. Paljud asjad olid kaetud suure tolmukorraga, laudadel põlesid küünlad ja teenindajaks oli omanik ise, keda on näha ka pildil. Muide, omanik nägi välja nagu oleks ta justkui sealtsamast nurgas olevast riidehunnikust tõusnud. Selle mehe nimi oli vist Lieven, kui ma õieti mäletan, samamoodi kutsuti vist ka seda kohta ja müüdi seal ka samanimelist õlut. See koht ise asus Belgias, Genti suure vanalinna ühel kitsal ja kõrvalisel tänaval.


Foto: Belgia, Genti linn ja Lieven'i kõrts, paremal omanik ise, 2002. aasta lõpu poole.

Keda huvitavad veel teisedki rohked söögi- ja joogikohad Genti linnas, vaata siia.

Ülikooli lõpetamine

Seljataha on jäänud lõputöö kaitsmine, eksamid, loengud ja välipraksid. Sel suvel sai isegi abiks oldud topograafia välipraksi juhendamisel. Ees on ootamas ülikooli lõpetamine, toimub see 17ndal juunil kell 16.


Foto: Neeme Siimu ja Juhani lõpetamisel 20.06.2003.

Kajakad

Viimasel ajal olen Tartus palju kajakaid tähele pannud, mida varajasematel aastatel pole nagu märganud. Paratamatult seostuvad kajakad mulle merega, nii et kohati on juba tunne, et Tartu on justkui merelinn. Tegelikult oli selle kajakajutu eesmärk, aga see, et saaks jälle paar pilti üles riputada.


Foto: 25.04.2004, Ventspils, Läti.


Foto: 03.04.2004, Tartus Emajõe ääres.

Lähen maale!

Homme sõidame maale. Ma pole seal juba tükk aega käinud, vähemalt viimased kaks kuud küll mitte. Seepärast on juba väike ootus sees. Tee maale kulgeb üle Emumäe ja on viimasest ainult natuke edasi. Emumägi on Pandivere kõrgustiku kõrgeim mägi (166 meetrit üle merepinna) - see oli siis väike hariv moment asja juures, neile, kes enam ei mäletanud :p.


Foto: Vaade Emumäe vaatetornist (Zenit, Helios 50mm, 2002 varakevad).

Algus uues vormis

Alustan siinkohal siis uue etapiga blogimisel, mitte et mu vana kodu, ennast ammendanud oleks, aga tunnistagem ausalt, nii on lihtsalt mugavam. Käesolev lehekülg ei pretendeeri, millegi uue ja huvitava väljaütlemisele, rõhuasetus on piltidel ja minu tegemistel, mida püütakse piltidega illustreerida. Arvatavasti on see kõik siin mõeldud rohkem minu enda jaoks...tagantjärgi on päris huvitav vaadata, mis kirja pandud, ja ei paku seega kuigipalju tundmatule lugejale. Siiski oleks naiivne eitada ka väikest edevuse pisikut... ;), nii et kõik olete ikkagi teretulnud.

Üks probleem on lugede ja piltidega, mis tingitud sellest, et ma ei oma digikaamerat, mistõttu valmivad pildid enamasti tükk aega hiljem kui lugu. Loodetavasti ei hakka aga enamus mu sissekandeid välja nägema stiilis, et kuu aega tagasi käisin seal ja tegin seda ning siin on ka pilt sellest.