2 portreed

Täna on siis viimane päev, kui võetakse vastu pilte Fotodiibi konkursile "2 portreed". Saatsin minagi alljärgnevad pildid. Päris palju on osalejaid võrreldes nende eelmise konkursiga "15 asja", kuid eks ole kahe portreega ka palju lihtsam "hakkama saada". Pilte on konkursil päris erineva tasemega...aga eks vaadake ise.

Carmeniga palmide all :p

Mul on töö juures laua peal gloobus. Aegajalt leiab mu ekslev pilk sealt järgmised nimed: Vaikne ookean, Hawaii saared, Tiibeti mägismaa, Kariibi meri, Gröönimaa, Patagoonia jne. Loomulikult ei näe ma iga kord täpselt samu nimesid, need muutuvad. Täpselt samuti muutuvad ka kujutluspildid. Lõpptulemus on aga alati sama, mingil hetkel avastan ma ennast klaasistunud pilguga gloobust vaatamas ja silme ees katked sinise mere rannal palmide all jalutamisest, brasiilia vihmametsade kohal hõljumisest, lumiselt mäenõlvalt suuskadega alla tormamisest jne...
Minu laual on ka möödunud valimistest pärit kaks postkaardisuurust pilti Carmen Kassist. Tõstsin ühe neist gloobuse kõrvale ja nüüd me käime juba igal pool koos...pole siis ime, et ma ei suuda kohati tööle keskenduda.

Mesilane

Mind vaevavad küsimused!

Kas teid ka vaevavad vahel erinevad küsimused, näiteks huvitab teid, et mis värvi näevad välja sinise klaasiga akvaariumis ujuvad rohelised kalad kui neid vaadata läbi kollaste päikeseprillide? Kuidas ikkagi oskab David Copperfield lennata? Ja praegusel hetkel kõige huvitavam küsimus, et kuidas on võimalik mängida korvpalli nii, nagu teeb seda Eesti koondis?


Foto: 07.08.2004, Leigo Järvemuusika.

Kollane lill

Järjekordne õhtu

Kui ma täna koju hakkasin minema oli kell natuke kaheksa läbi. Minu ees avanes kahelt poolt tammealleega ääristatud tänav. Tammedest natuke väljapool on tänavalaternad, mille kollakas valgus puult langenud märgadele lehtedele nõrka valgust heidab. Maas on palju tammetõrusid, mida koristaja ülepäeviti luuaga kokku pühkimas käib. Lapsena meeldis mulle nendega vahest mängida, enamasti sai neid millegi pihta loobitud. Praegu jalutan ma neist väljategemata mööda, aegajalt kirudes, kui mõni mulle jala alla jääb ja õhtust vaikust lõhestades raksatusega puruneb.
Tibutab vihma ja ilm on sügiseselt sompus, mistõttu on põlevate laternate ümber justkui suur halo – kollakad kiired peegelduvad miljonitelt imepisikestelt veepiisakestelt. Osalt raagus puuvõrad heidavad tänavale ja õhku kummalisi ja hapraid varje, mis sarnanevad tuhandetele omavahel põimunud kätele, valmis iga hetk sinust haarama. Eemal kauguses muutuvad laternad aina väiksemaks, väiksemaks muutuvad ka puud ja varjud, kuni nad lõpus päris kokku sulavad. Sinna olengi ma teel, sest seal on minu maja ja tuba.
Ainus häiriv faktor praegu on nohu, mille ma sain pärast nädalavahetusel toimunud Ringi avamatka. See nohu on mind juba ära tüüdanud, mingi aeg arvati, et see on mul allergiline, aga nad vist eksisid. Täna käisin aga konverentsil ja kui mul varem allergiat ei olnud, siis nüüd on. Vastava reaktsiooni esilekutsujaks on kaart, mida seal igal võimalikul pausil näidati. Kaardi sisu jäi natuke arusaamatuks: legendi ei olnud võimaik kaugelt välja lugeda ja puudus ka selgitav pealkiri. Pealkirja me sinna vahepeal lisasime, aga muuga polnud eriti midagi ette võtta. Teinekord peaks paremini tegema, kusjuures seda kaarti näidati täna isegi AK’s. See on vist siis nüüd minu kõige laiemat tarbimist leidnud teos...


Foto: Vaade Prangli saarelt merele.

Kodutee...

...öise linnatänava kõrvulukustav vaikus...viimase moe järgi riietatud mannekeenid poeakendel...ventilatsioonišahtide monotoonne ümin...sirge tänava konarlik munakivisillutis...käsikäes vastu sammuva paari ootusärev pilk...Toomkiriku sammaste hambutu seisak...pimeduses pimestav tänavalaternate valgus...anatoomikumi sünge ja kurjakuulutav fassaad...värskelt asfaldilt tõusev bituumeni hais...valge hambapasta pritsmed minu mustal T-särgil...sinise vildikaga käele kritseldatud number 11...
...aga tegelikult tahaks ma teile hoopis muust rääkida...


Foto: 07.08.2004, Leigo ja jälle"Suurte masinate muusikat".

Pimedus

Huvitav, just umbes 1,5 tundi tagasi rääkisin inimesega, kellel oli õnnestunud kodus korgid läbi lasta ja tuba pimedusse jätta. Mingi aeg tagasi rääkisin ühe teise inimesega, kes nägi silmanurgast, kuidas ühel hetkel elektripirn puruks läks ja lambipesast välja lendas. Mitte, et ma nüüd kõiki üle tahaks trumbata, aga 15 min tagasi juhtusid mul need kaks asja korraga. Pirn läks plakastusega puruks ja lendas põrandale, ning poole korteri korgid lõid välja.
Preguseks on hetkeline adrenaliin juba kadunud, uni taas silma tükkinud ja korgid uuesti sisse lülitatud.


Foto: 07.08.2004, Leigo ja "Suurte masinate muusika".

Sügis tuleb

Foto: 20.06.2004, Põhja Kõrvemaal, varahommik ja tõusva päikese valgus.

31. augusti õhtu

...Väljas sajab vihma, saatjaks sähvivad välgud ja sünge kõuemürin. See on kestnud juba paar tundi. Inimesed on põgenenud tubadesse ja lülitanud sisse raadiod, televiisorid ja arvutid. Väljas toimuvast annavad märku, vaid üksikud sähvatused akna taga ja muusikasse sumbuv kõuekõmin.
Tänane vihm ei tulnud ootamatult. Juba päeval oli näha, kuidas pilved taevas üha tumenesid ja päikese ammu enne tema loojumist varjutasid – septembri kohta ebaharilikult palav päev oli vilja kandnud. Seetõttu olid inimesed varakult oma õhtused plaanid ümber teinud.
Ühel inimtühjal tänaval suhteliselt vana puumaja ees, seisab aga suures mullitavas ja pladisevas poriloigus paljajalu üks poiss. Tema tähelepanu ei köida aga mitte sähvivad välgud ja kõuemürin, vaid tänavalaterna pimedusse mattunud kollakas valguses lumivalgetena tunduvad paberist laevukesed. Ta oli paberi hankinud päeval, kui pilved alles tavasse kogunesid, oma isa, tundmatu kirjaniku, kirjutuslaua alumisest sahtlist, kus seisis pakk kriitvalgeid läikivaid paberilehti. Tema isa ainuke varandus, kui esimeses sahtlis olevad pliiatsid välja arvata...


Foto: 2001. aasta, Põhja-Norra reisil. Saamide pealinn Karasjok.