Häid jõule!

Jäljed lumel

Järgnevalt üks segane pilt, mida on igat pidi keeratud ja väänatud. Ausalt öeldes on see täielik soperdis, meenutades mingit õudusunenägu, samas millegipärast ta meeldib mulle... Arvatavasti on üks põhjuseid selles, et ma mäletan väga täpselt selle tegemise hetke, aga see on ka kõik. Siis on siin veel jäljed, mis tulevad kuskilt ja lähevad kuhugi ning valgust ja varju...

Läheks kuhugi?

Viimane tööpäev

Alljärgneva pilt iseloomustab minu tööpäeva, mille osas peaks ühtlasi viitama Microsoftile ja Mapinfole, mis olid minu inspiratsiooniallikaks. Tegelikult ei saa siis tänamata jätta ka Adobet, kes aitas alljärgneva kokku panna.

east meets west

Regio jõulupidu on möödas: tsirkus on tagasi linnas. See oli nimelt siis stiilikas. Mina kehastasin Arko Paat'i ehk olin siis akrobaat. Pidu kestis täie hooga hommikuni. Kuskil polle 7 paiku sai magama mindud. Järgmine öö vastu esmaspäeva möödus seetõttu väga sügava unega. Õhtul veel kaalusin, et kas ma lülitan telefoni ööseks välja või mitte. Tavaliselt ma seda teen. Sel hetkel mõtlesin aga, et kui ma äratuse maha magan, siis saab keegi mulle helistada ja üles ajada.
Hommikul kell 7.10 helisebki telefon ja keegi tahab mulle kuuske ära tuua ja tundub olevat juba kannatamatu. Peaaegu kohe hakkasin kahtlustama... aga et mitte raadiokuulajatele pettumust valmistada, siis ma kõnet ei katkestanud. Püüdsin midagi öelda, aga täpselt ei mäletagi, mis ma seal rääkisin.
See selleks... huvitab mind hoopis see, et kes oli see inimene, kes hommikul kell 7.10 pingsalt raadiot kuulas ja suurest heast meelest naeru lagistas. Äkki tunnistad siin üles, võibolla saad kergema karistuse...

järgenavlt aga lubatud pilt minu märgiseeriast: east meets west.

Koverents Barclays

Käisin Barclay hotellis konverentsil. Iga ettekanne oli omal teemal juba see ennustas, et hakkab nalja saama. Ja saigi, hakkas pihta see sellega kui ürituse juht üritas ette lugeda esimese ettekande pealkirja.



Mis sai edasi? Algas kõik psoriaasi käsitlemisega, mis oli miskitpidi seotud interleukiin-10 ja -20’ga rääkimata seejuures veel ühenukleotiidsetest polümorfismidest. Arutleti kaera plastilisuse üle, ei see ei ole seotud plastiliiniga, allomeetrilise lähenemise abil erinevate fenotüüpide korral. Edasi jalutasime läbi Lepo Sumera kõlaruumi ja staatiliste ning dünaamiliste kõlaväljade otse elektrooniliselt sadestatud pooljuhtide ja polüpürooli kiledega kaetud teraselektroodide juurde. Järgnev ettekandja lubas igavuse peletamiseks interdistsiplinaarsele publikule omatehtud värvifotosid näidata. Ja ta tegi seda, esimene oli loo antikangelasest Harilikust Männikärsakast, kes pidavat respiromeetris IRA’ga jälgimise ajal psüühiliselt ebastabiilselt käituma. Selle vastu pidavat aitama koputamine. Põrnika psüühilise ebastabiilsuse võimendamiseks tuli aga männikärsakas sukeldada biopestitsiidi Nimasal TS, mida toodetakse neemipuust. Edasi läksime kiikuma, mis küll kedagi merehaigeks ei teinud ent haris meid küsimuses, kuidas mõjutavad sotsiaalmajanduslikud tegurid kiigekohtade valikut. Ja muide kiigeplatsid tõmbavad noori, kes saavad seal kiikuda ja suhelda. Tulevad kokku ja räägivad näiteks visuaalsetest keeltest, olgu need siis graafide, topoloogiliste või geomeetriliste mudelitega lahendatud. Oluline on ikkagi seejuures spetsifikatsioon, loogika, keeledisain, süntaks ja semantika. Unustasin mainida, et kiiged pidid ka viljakusele mõjuma, ma saan aru, et see tunduvamalt selgem kui märgistatud lihtgraafist arvutile arusaadava tekstilise keele kompileerimine, või hoopis vastupidi. Ettekanded lõpetasime vikerkaarevärvilises valgusmaailmas, mis lõpliku energiaga laineväljas tugevalt fokuseeritud ja lokaliseeritud X-lainetena üheks valgeks pärliks kokku on pakitud.
Edasi tuli pildistamine ja vastuvõtt söökide-jookidega, mis enam nii põnev ei olnud, sest eelnenud pudru ja kapsad tahtsid alles seedimist.

Ps. Vabandan kui eelnev tekst edastab mingil kujul väärinfot ja ärge otsige sellest mingit mõtet. Loodetavasti annavad ka ettekandjad mulle andeks, kui ma neist päris täpselt aru ei saanud.

Mutionu

Aku vajab laadimist!

Tänase päeva märksõnad on korvpall ja vastuvõtt.
Täna oli siis Geograafia Instituudi aastapäevale pühendatud korvpalliturniir. Seekord ei läinud kõige paremini, aga vähemalt rebastele tegime ära. Ülejäänud kkas mängu me kaotasime. Esitus ei olnud kõige halvem, aga vorm oli lihtsalt kehva. Väsimus tuli peale ja me lihtsalt kustusime.
Edasi läksin sealt TÜ peahoonesse vastuvõtule. Ruum oli kohutavalt palav, minul aga ülikond seljas, jalad korvpallist nõrgad, käed värisesid ja kõhus keeras. Korvpall oli teinud oma töö.



Täna, peale korvpalli koju minnes, tungis mulle linnas ninna üks lõhn, mis käivitas terve mälestuste ahela. Lõhn tuli õlletehasest ja lõhnas arvatavasti virre, milles ma päris kindel ei ole. Igatahes meenus mulle see õlletootmisprotsessi vaheetapiks olev vedelik ja minu läti vanaisa, kes seda saunas keetis. Mulle meenus see hetk kui me seal saunas seda kopsikuga jõime ja ma tundsin isegi selle maitset enda suus: selline magus ja omapärane. Justkui oleks ma seda äsja joonud, nii reaalne tundus kõik. Siingi oli oma roll arvatavasti korvpallil, pärast mida piinas mind jänu, aga ma ei raatsinud enne koju jõudmist poest midagi osta.

ps. muide mu vanaisa elas selles majas ja võibolla tuleb kunagi ka sauna pilt.