Idavirulik nädalavahetus?

Eelmises sissekandes lubasin natuke pikemalt rääkida, et mis Ida-Virumaal toimub, nüüd olen aga natuke kimbatuses. Kas ikka sobib seda kõike siin välja öelda, teiseks ei tea vist keegi päris täpselt, mis seal üldse toimus ja kolmandaks peab lihtsalt olema ettevaatlik, mida avalikult välja öelda.
Tagasiteel jäid autos nii mõnedki luukered õhku rippuma ja parem on need hetkel unustada, ei sobi neist siin rääkida või ehk siis kunagi hiljem ;). Veel olid kõik ametis pusle ladumisega, meie pusledel ei olnud aga kirja 4-8 aastat või veel hullem 10-14 aastat, vaid ainult mõned tunnid eelmisest õhtust. Arvatavasti ei ole aga aeg see faktor, mis segaks ja takistaks tervikliku pildi kokku panemist, puudu jääb millestki muust.



Autoraadiost tuli “Võrgutaja” saade. Kuulasin Kristjan Pordi rahulikku monoloogi sellest, kuidas üks mees (vist oli politseinik) tuvastas ühe 11 aastat tagasi tee äärest leitud ja siis tuvastamata jäänud surnukeha. Nimelt tuli ta 11 aastat hiljem selle peale, et äkki oleks kuidagi internetist abi ja oligi. Jututoad ja otsimootor Google aitasid leida lahenduse ja ta tuvastas isiku internetist leitud piltide abil. Seega ei saa ma avameelselt rääkida, mis toimus ühe nimetu linna ühes nimetus restoranis, sest äkki tuleb ka selle omanik mõttele kasutada internetti. :p
Ja raadiost tuli Antonio Banderase esitatav lugu Canción del Mariachi, filmist Desperado – selle eest tänu jällegi Kristjan Pordile – mis antud hetke väga hästi sobib, ehk eestistatult siis: ai-ai-ai...