Neljapäev ja eilne koerakutsikas

Niiske ja porine sügis hakkab kätte jõudma - ilusad kollase ja punasekirjud lehed tallatakse jalge all porri. Paljude inimeste seas sammub mulle vastu minu kunagine kergejõustikutreener. Ta kaelas ripub stopper... Äratundmisrõõm.



Tipptund - tänavatel on palu autosid. Nende kontsentreeritust suurendab Tartu vee- ja kanalisatsioonivõrgustiku laiendamiseks tehtavad kaevetööd, mille tõttu pooled tänavad on üles kaevatud. Projketi nimi on "50+50" - praegu käib esimene aasta ja ju siis ka esimene 50.



Tänases praksis, toimus see arvutiklassis, leidis aset umbes 1 sekundiline voolukatkestus just enne praksi lõppu. Vist peaaegu mitte keegi ei olnud oma töid vahepeal salvestanud. Ma ise ei tulnud ka selle peale, et seda rõhutada...
Eile kohtasin lahedat koerakutsikat, kellele head kodu otsitakse... Kuna ta on nii armas, siis panen siia kohe kolm pilti temast.

Plasku aknad

Marriage Problem

Huvitav leid - „Marriage Problem” tõlkes „abielu probleem” või Juhtimissüsteemide osakonna graafiteooria sõnastiku järgi konteksti arvestades sobivamalt tõlgituna „abielu ülesanne”. Probleem iseenesest väga lihtne. Meil on grupp noormehi ja neide. Iga neiu tunneb noormeeste grupist mõningaid noormehi. Küsimus või probleem ongi nüüd selles, et leida vastav kombinatsioon ja/või tingimused, et iga neiu saaks mehele temale tuttava noormehega. Selle kohta on olemas ka oma teoreem: „Marraiage theorem”.
Aga uskuge või mitte ma ei sattunud sinna lehele otsides lahendusi abieluprobleemidele. Pean veel selgituseks lisama, et ma ei ole abielus ;). Kuidas ma siis sinna sattusin? Te võibolla ei usu, aga alguse sai kõik ühest artiklist ja juhuslikult Neti.ee's aset leidnud otsingust: „capacitated facility location problem”.

Hommik on õhtust targem

Avamatk

Laupäeval oli Ringi avamatk. Alljärgnev pilt on tehtud pühapäeva varahommikul, kui osad inimessed bussipeatusse sammusid - väga ilus hommik oli.

Mix up

Tänaval minu ees sammus vanem härrasmees, sellise muheda olemisega, näol vaevumärgatav naeratus. Ta tundus just niisuguse inimesena, keda võiks igas olukorras pea kõhklemata usaldada. Samas võiks ta sobida lahedaks vanaisaks igale ühele meist. Tema kaenlas oli natuke kulunud „vana kooli” spordikott, mida ta hellalt hoidis. See tundus talle kallis olevat – tema kõrvale jõudes oli näha, kuidas näpud silitasid koti natuke kulunud, kuid ainsagi kriimu või plekita nahka. Rahavahetuspunkti juurde jõudes avas ta viimase ukse ja sisenes.
Midagi sellist juhutus täna hommikul tööle tulles...



Mix up? Tead, Sepp, sinu nimi on eksitav! :) Mind on 3 korda seostatud sinu blogiga, võibolla ka kaks, sest neid ma mäletan praegu. Mõlemal juhul on tegmist olnud kenade tütarlastega ja neile on väga meeldinud, kuidas sa kirjutad. Olen neile ausalt tunnistanud, et see ei ole mina. See lubab aga järeldada, et nad sellest lehest siin ei tea midagi. Ma igaks juhuks ei öelnud kah.

Esmaspäev

Soome maasikad

Ma olin eile õhtu edenedes enda arvates väga vaimukas. Väljapoole see arvatavasti väga ei paistnud, aga mu peas tiirlesid igasugu huvitavad ja vaimukad mõtted. Enamus neist olid arvatavasti siin ja praegu stiilis vaimukused ehk siis ainult selles kontekstis ja seisundis ning mulle arusaadavad. Seetõttu jäi suurem osa neist lendu laskmata. Nagu näiteks Statoilis – arvan, et sealsele müüjannale üritab öö jooksul nii mõnigi tüüp muljet avaldada, seega on latt päris kõrgele seatud. Ja et mitte ennast tema silmis labaseks teha, siis ma ostsin need 2 hot dogi ainult sellepärast et mul oli kõht tühi ja selle võrkkotitäie puid üle tee olevast pargist viisime me ka lihtsalt sellepärast tagasi, et see oli arvatavasti Statoilist sinna lohistet.

Minu vaieldamatu tipp tol õhtul oli aga kahemõttelise sõnademänguna kokku kombineeritud kaks lauset. Üritasin seda nii mõnelegi öelda, aga enamasti arvati, et ma ajan segast ja see jäi neile arusaamatuks. Laused ise on järgmised:

Käisin Soomes maasikaid korjamas, aga astusin ämbrisse. Palka ei tahetud maksta – anti mõista, et lepingus ei ole moosist sõnagi.

Hommik venis igat pidi pikaks, aga mul oli uskumatult hea tuju. Isegi pärast kraanikausialuse koristamist, kus midagi jõledalt haisema oli hakanud. Mind ei häirinud seegi, et pea kõik vastutulejad minu üle irvitavad. Praegu enam nii hea tuju ei ole. Eriti kui ma tahtsin siia mingit pilti juurde panna. Harva teen, või saan juhuslikult, mõne hea pildi. Samas ma tean et ma ei arene fotograafina, sest ma tegelen sellega lihtsalt niivõrd vähe. Tahaks palju rohkem – palju rohkem…



ps. postiljon alahindas Ultraman'i :)
pps. ma ei ole juba ammu siin nii pikalt kirjutanud :s

Tüdrukud, hoidke alt!

Lähen hommikul tööle ja vastu tulevad neli rebasenägudega noormeest ja räägivad...

Noormees B: Ühikas tüdrukuid on ka vä?
Noormees D: Oi jumal küll, neid ikka on seal..

rohkem ei kuulnud.

Täna andsin ülikoolis oma esimese auditoorse praktikumi. Varem olen assisteerinud topograafia välipraksides. Panin tähele, et ma olen piisavalt edev, et see meeldib mulle... Samas ma väga tahan, et nad ka aru saaksid, mida ma seal räägin. Täna mõõtsime kaardimoonutusi.