Eesti president Sloveenias

Hasti lahedad on need vahemereaarsed linnad... kitsad ja kaanulised tanavad, aknaluugid, vana kivisillutis, ajahambast puretud katusekivid ja seinad, meri ja koik muu, mida peab ise nagema... eile jalutasimegi rannikul. Kaisime ka ujumas - ujujaid oli vist 4. Sloveenid kahtlustavad, et me oleme selle temperatuuriga kuidagi kohastunud - "kylmaga" pean siis silmas. See arvamus tundub neil olevat sama tugev nagu legend latlaste kuuest varbast eestlaste seas. Seda viimast ma kontrollisin enda peal - 5 oli ja molemal jalal. Meretemperatuur oli Koperi linna kodulehe jargi 10 kraadi ja ohus 16. Meile tundus see vahemalt 23-26 kraadina olenevalt inimesest.
Jalutasime kiviklibusel rannal kuni Pirani linnani, mis jallegi vaga ilus linnake. Kahjuks ei saa teile siin pilte naidata. Olen juba kaks filmi tais klopsinud ja arvatavasti tuleb umbes sama palju veel pilte...
Tana oli teistsugune paev, soitsime linnast valja karstikoopaid vaatama ja metsa matkama. Koopad olid suured nagu ikka siin Sloveenias, mets nagi enam-vahem samasugune valja nagu Eestis. Huvitav oli aga vastuvott vaikses linnakeses, kust on parit 2 meie voorustajat. Nimelt on nende vanemad seotud vabatahtlike pritsumeestega. Vanemad vist isegi tootasid seal... Meile oli seal vabatahtlike tuletorjujate hoone garaazis laud kaetud, kus pakuti rahvuslikku suppi jota't ja mingit vorsti, siis kypsiseid ja kooke, ning kohvi. Selle koik olid valmistanud eelmainitud voorustajate vanemad ja sugulased. Kohal oli veel ka ajakirjandus, voorustajate ajalooopetaja, linnapea vist, natuke uudistavat kylarahvast ja kaamel. Loomulikult ei puudunud ka vein, olu ja shnaps, mida siin iga oige mees ise ajab. Selle pakkumine ja maitsmine tundub olevat omamoodi uhkuse asi, et kelle oma on parem ja keelduda ei ole just viisakas...
Kaamel??? Jah, soogilauas kysiti, et kas tahate naha kaamelit, et meil siin on yks. Hea nali - loomulikult tahame ja toodigi. Paris ehtne kaamel oli. Sloveenia loomaaias olevat ka kunagi olnud,aga mingi paar aastat tagasi ara surnud ja siis neil seal linnakeses elab ta yhe mehe laudas.
Ajakirjandus oli ka kohal ja meie grupijuhi intervjuu ilmub reedeses ajalehes... Mis veel? saime jalle kingitusi, nende seas ka yks t-sark - nyyd siis juba kaks tykki neid. Magiti rahvuslikku muusikat juurde ka vaike tants, tutvusati tuletorjemuuseumit ja koik see vaga sundimatus, sobralikus ja toredas ohkkonnas.

Olen siin terveks saanud. Kui eestist lahkusin veel natuke tobiselt, siis praegu enam nii ei tundu. Eks siin ole oma vaike osa tervisenapsul, soojal ohul ja monusalt jahedal mereveel. Loodetavasti on Eestis koik lumi sulanud ja ilmad soojad kui ma tagasi jouan... unistada ju voib.

ps. Millest sellline pealkiri? Just nii tundsime me ennast sellel vastuvotul. Ja muide itaallased kaivad Sloveenias kasiinodes, sest neil on sellised asutused keelatud.

Vaheraport!

Meil on siin soe. Lund ei ole ja p2ike paistab. Yritame valtida liigset paikese kaes olemist ja sellega kaasnevat poletust. Tana ohtuks joudsid koik eestlased kohale ja tudengivahetus voib alata. Homme seisab ees ekskursioon rannikule ja vahemeres ujumine... ja ehk veel midagi.
Praegu toimub aga igaohtune seltsielu. Eilne raske ohtu on nii monelegi raskelt mojunud ja tana on inimesi vahem yleval kui eile. Siin on huvitavad joomisharjumused. punast veini segatakse kokaga ja valget fantaga, ka olut segatakse fantaga. Siis on siin laual veel slivovica ja kohalik pirnipuskar. Huvitav on ka slivovica ja mee 1:1le segu. Siis valmistati meile veel slivovica ja olu kokteili...
Ja nyyd tuldi yles mind otsima... peab alla minema ja teistega yhinema. Muide siin on huvitav helisysteem - igas toas on kolarid, kuhu tuleb valvelauast mangitav muusika. Nupuvajutuse abil voib mikrofoni raakides ka enda haalt nendest kolaritest kuulata...

Onnelikult kohal!

Ilm on t2na natuke vihmane. p2rast kahetunnist Triestes h22letamist, kus
keegi meist praktiliselt v2lja ei teinud ja v2ljas ammu pimedaks oli lainu
ning mina juba motetes oobimispaika otsisin peatus auto. Jooksin auto pool
kes meile vastu tagurdas ja saimegi kyyti. Seekord olid vedajateks inglise
mees, kes kunagi oli abielus olnud eesti naisega ja praegu elas itaalias,
voibolla sellesama itaalia naisega, kes roolis oli. Igatahes olid nad ohtu
ette votnud soidu Triestes Koperisse, et minna kinno, mehele nimelt ei
meeldinud need itaalia keeles yle loetud filmid.
Kui nyyd yldiselt r22kida paarist viimasest p2evast, siis l2ks meil p2ris
h2sti. Reedel oobisime Berliini lennujaamas ja laupaeva hommikul alustasim
h22letamist Koperi (sloveenias) suunas. esimese h22letusp2eva ohtuks
joudsime Salzburgi, mis igal reisil kipub kuidagi ette j22ma. Saime sinna
viie erineva autoga. Yks valjapaistvamaid tegeleasi, kes meid peale vottis
oli proffessionaalne fotograaf Pascal Beatens. avanes v6imaul
sirvida ka yhte tema uut raamatut. Tegemist oli aktifotodega - oli huvitav
raamat :).
Salzburgis saime j2lle kokku Markuse ja Liisiga, kes meiega koos
Berliinist h22letamist alustasid. J2lgisime koos lihav6tte pyhade
tseremooniaid ja siis roniseme m2kke lossi suunas omale magamiskohta
otsima, ja leidsimegi. Magamisasemelt avanes vaade all orus paiknevale
linnale ja paljudele kirikutele. Loodetavasti oli see nii ainult pyhade
puhul, aga kirikukellade helin muutus oige pea talumatuks ja vahetpidamata
yksteise voidu kestvaks myrinaks... magada siiski onnestus, kuigi natuke
kylm oli. Hommikul l2ksime kohvikusse, kus p2ris head hinnad, siiski
tellisin kohvi. Ylejaanud ruttasid WC voimalusi kasutama. tagasitulles
ootas neid aga halb yllatus. Karmik2eline kelner, kes ytles, et kui midagi
ei telli siis tuleb lahkuda ja jutul lopp. Nii syndiski.
Praegu istun aga juba soojas arvutiklassis, mis asub endises
sojavaebarakis, mis yhtlasi ka meie eluasemeks jargmise nadala jooksul.
toimumas on siis tudengivahetus sloveenidega. Ega rohkem praegu ei
kirjutagi, all toimub vaike oleng ja ruttan sinna tagasi...

Ärasõit!

Otsisin Ekspress Hotline'ist paari telefoninumbrit ja siis märkasin paremal serval ühte kohta, kuhu sai sisestada sünnikuupäeva. Proovisin ära ja tulemus selline:



Kõigepealt üllatusin ma sellest, et täna on mul emotsionaalne nullpunkt. Füüsiline nullpunkt saabub esmaspäeval ja intellektuaalne nullpunkt veel 2 päeva pärast. Samas ei tasu sellest väga häirida lasta, sest ära on toodud minu õnnenumbrid. Nii et lähen ostan Viking Lotto pileti ja siis saan ka auto osta. Või peaks õnnenumbrid valima hoopis loosimise päeval? või loosimise hetkel, aga siis ei müüda ju pileteid... nii et nendega ei ole suurt midagi peale hakata.
Aga mul on õnn ja võimalus valida kahe inimese vahel, kui paljudel seda siis ikka on. Mis siis, et ma seda valikut võibolla teha ei oska, aga minu mõistuse hääl soovitab oodata seda kingitust... nii, et kumb teist on esimene ja mulle kingituse toob, teeb mind õnnelikuks... Loodetavasti saan ma siis ka emotsionalsest nullpunktist üle.

Aitab irooniast, tahtsin öelda, et täna sõidan ära... Ees on ootamas Vahemere ääres asuv koperi nimeline linnake. Tagasi tulen esmaspäeval 4. aprillil ja siis ootan jälle teie kõigi kirju, joonistusi ja telefonikõnesid. SMSe ja maile võite aga kogu aeg saata :).

Haiguse küüsis

Täna sai isu täis ja läksin tööle. Muidu istusin kaks päeva ainult toas mängisin "detektiivi" ja üritasin kallale kippuva haigusega võidelda. Ei tundunud eriti lootusrikas üritus olevat, aga tänane päev mõjus küll värskendavalt. Loodetavasti läheb kõik paremuse poole, igatahes ootab homme õhtul juba lennuk ja sõidame Berliini, sealt häälega edasi Sloveeniasse. Ees on ootamas tudengivahetus. Pildil meenutus tudengivahetusest Horvaatidega.

Pildid suusareisilt!

Nüüd siis üleval pildid Slovakkia suusareisist.

Veel aknaid!

Aknad Eesti moodi. Eelmises postituses mainitud kevadkooli ajal tehtud pilt. Loodetavasti ei loe seda ükski arheoloog, aga mulle hakkas meeldima mu teooria, miks pole Eestist leitud vibu jäänuseid. Teile, kes te arvate, et ma seda tõsiselt mõtlen, pean tunnistama, et eksite.
Nimelt mädaneb või kõduneb vibul olev nöör kõigepealt ära, vabastades vibukaare pinge alt ja see muutub sirgeks pulgaks (teibaks). Edasi hakkab ka puu vaikselt kõdunema ja kui arheoloogid selle mingil etapil leiavad, siis nad lihtsalt ei oska seda seostada vibuga. Mis on selle loo seos alloleva pildiga? Vibu ja noolega saab aknaid puruks lasta.

Pildiloog varjusurmas!

Arvatavasti olete täheldanud, teie, kes te siin sagedamini käite, viimasel ajal eriti hõredalt laekunud postitusi... jah, tunnistan, et see projekt on praegu väikses varjusurmas, aga varsti on plaanis väiksed muutused nii riist- kui tarkvaras... samas ei luba midagi... aga käige ikka vahest vaatamas :).
Samas seisab varsti ees jälle üks pea kahenädalane paus, proovisin seetõttu mailiga postitust saata ja õnnestus. Postitus ilmus lehele umbes 4 päeva hiljem :(



Saabusin just arheoloogia - geograafia kevadkoolist. Lõpptulemus oli tegelikult päris nauditav, eriti diskussioonid, mis alguses vedama ei saanud ja pärast lõppeda ei tahtnud.
Muide kõik arheoloogide peod ei lõppe segasaunaga - nad algavad sellega ja geograafide pidudel on selleks ajaks kui geograafid kohale jõuavad segasaun juba enamasti lõppenud...

Olen väsinud... ja homme vaja vist jälle tööle minna... lähen magama.

Sõidan ära

Jah... sõidan nädalaks ära. Lähen lumelauaga sõitma ja loodetavasti jõuan sealt ka tervelt ja ühes tükis tagasi... Praegu on uni, asjad kah veel pakkimata, aga eks hommikul vara jõuab. Peab äratuse panema. Loodetavasti ei juhtu nii nagu paar päeva tagsi, kus ma öösel koju jõudnuna teki alla pugesin ja telefonis äratust seadma hakkasin. Hommikul ärkasin ilma äratuseta, tuli oli öö läbi põlenud ja telefoni leidsin voodist jalgade juurest...

Mullamutihunnik