Eesti president Sloveenias

Hasti lahedad on need vahemereaarsed linnad... kitsad ja kaanulised tanavad, aknaluugid, vana kivisillutis, ajahambast puretud katusekivid ja seinad, meri ja koik muu, mida peab ise nagema... eile jalutasimegi rannikul. Kaisime ka ujumas - ujujaid oli vist 4. Sloveenid kahtlustavad, et me oleme selle temperatuuriga kuidagi kohastunud - "kylmaga" pean siis silmas. See arvamus tundub neil olevat sama tugev nagu legend latlaste kuuest varbast eestlaste seas. Seda viimast ma kontrollisin enda peal - 5 oli ja molemal jalal. Meretemperatuur oli Koperi linna kodulehe jargi 10 kraadi ja ohus 16. Meile tundus see vahemalt 23-26 kraadina olenevalt inimesest.
Jalutasime kiviklibusel rannal kuni Pirani linnani, mis jallegi vaga ilus linnake. Kahjuks ei saa teile siin pilte naidata. Olen juba kaks filmi tais klopsinud ja arvatavasti tuleb umbes sama palju veel pilte...
Tana oli teistsugune paev, soitsime linnast valja karstikoopaid vaatama ja metsa matkama. Koopad olid suured nagu ikka siin Sloveenias, mets nagi enam-vahem samasugune valja nagu Eestis. Huvitav oli aga vastuvott vaikses linnakeses, kust on parit 2 meie voorustajat. Nimelt on nende vanemad seotud vabatahtlike pritsumeestega. Vanemad vist isegi tootasid seal... Meile oli seal vabatahtlike tuletorjujate hoone garaazis laud kaetud, kus pakuti rahvuslikku suppi jota't ja mingit vorsti, siis kypsiseid ja kooke, ning kohvi. Selle koik olid valmistanud eelmainitud voorustajate vanemad ja sugulased. Kohal oli veel ka ajakirjandus, voorustajate ajalooopetaja, linnapea vist, natuke uudistavat kylarahvast ja kaamel. Loomulikult ei puudunud ka vein, olu ja shnaps, mida siin iga oige mees ise ajab. Selle pakkumine ja maitsmine tundub olevat omamoodi uhkuse asi, et kelle oma on parem ja keelduda ei ole just viisakas...
Kaamel??? Jah, soogilauas kysiti, et kas tahate naha kaamelit, et meil siin on yks. Hea nali - loomulikult tahame ja toodigi. Paris ehtne kaamel oli. Sloveenia loomaaias olevat ka kunagi olnud,aga mingi paar aastat tagasi ara surnud ja siis neil seal linnakeses elab ta yhe mehe laudas.
Ajakirjandus oli ka kohal ja meie grupijuhi intervjuu ilmub reedeses ajalehes... Mis veel? saime jalle kingitusi, nende seas ka yks t-sark - nyyd siis juba kaks tykki neid. Magiti rahvuslikku muusikat juurde ka vaike tants, tutvusati tuletorjemuuseumit ja koik see vaga sundimatus, sobralikus ja toredas ohkkonnas.

Olen siin terveks saanud. Kui eestist lahkusin veel natuke tobiselt, siis praegu enam nii ei tundu. Eks siin ole oma vaike osa tervisenapsul, soojal ohul ja monusalt jahedal mereveel. Loodetavasti on Eestis koik lumi sulanud ja ilmad soojad kui ma tagasi jouan... unistada ju voib.

ps. Millest sellline pealkiri? Just nii tundsime me ennast sellel vastuvotul. Ja muide itaallased kaivad Sloveenias kasiinodes, sest neil on sellised asutused keelatud.