Järjekordne õhtu

Kui ma täna koju hakkasin minema oli kell natuke kaheksa läbi. Minu ees avanes kahelt poolt tammealleega ääristatud tänav. Tammedest natuke väljapool on tänavalaternad, mille kollakas valgus puult langenud märgadele lehtedele nõrka valgust heidab. Maas on palju tammetõrusid, mida koristaja ülepäeviti luuaga kokku pühkimas käib. Lapsena meeldis mulle nendega vahest mängida, enamasti sai neid millegi pihta loobitud. Praegu jalutan ma neist väljategemata mööda, aegajalt kirudes, kui mõni mulle jala alla jääb ja õhtust vaikust lõhestades raksatusega puruneb.
Tibutab vihma ja ilm on sügiseselt sompus, mistõttu on põlevate laternate ümber justkui suur halo – kollakad kiired peegelduvad miljonitelt imepisikestelt veepiisakestelt. Osalt raagus puuvõrad heidavad tänavale ja õhku kummalisi ja hapraid varje, mis sarnanevad tuhandetele omavahel põimunud kätele, valmis iga hetk sinust haarama. Eemal kauguses muutuvad laternad aina väiksemaks, väiksemaks muutuvad ka puud ja varjud, kuni nad lõpus päris kokku sulavad. Sinna olengi ma teel, sest seal on minu maja ja tuba.
Ainus häiriv faktor praegu on nohu, mille ma sain pärast nädalavahetusel toimunud Ringi avamatka. See nohu on mind juba ära tüüdanud, mingi aeg arvati, et see on mul allergiline, aga nad vist eksisid. Täna käisin aga konverentsil ja kui mul varem allergiat ei olnud, siis nüüd on. Vastava reaktsiooni esilekutsujaks on kaart, mida seal igal võimalikul pausil näidati. Kaardi sisu jäi natuke arusaamatuks: legendi ei olnud võimaik kaugelt välja lugeda ja puudus ka selgitav pealkiri. Pealkirja me sinna vahepeal lisasime, aga muuga polnud eriti midagi ette võtta. Teinekord peaks paremini tegema, kusjuures seda kaarti näidati täna isegi AK’s. See on vist siis nüüd minu kõige laiemat tarbimist leidnud teos...


Foto: Vaade Prangli saarelt merele.