DISKURSUS /102-106/

(discours)

1. Esmapilgul saab diskursuse kontsepti identifitseerida semiootilise protsessi* m�istega. Sel juhul vaadeldakse keele* s�ntagmaatilisel* teljel asuvate semiootiliste faktide [seosed, �hikud, operatsioonid jne] hulka diskursuse teooriasse kuuluvana. V�ttes arvesse kahe makrosemiootilise* s�steemi olemasolu � loomulike keelte kujul manifesteeritud �verbaalne maailm� ja �loomulik maailm� mittelingvistiliste semiootiliste s�steemide allikana � ilmneb semiootiline protsess diskursiivsete praktikate hulgana: lingvistilised praktikad [verbaalne tegevus] ja mittelingvistilised praktikad [t�henduslik somaatiline tegevus, mis avaldub meeleorganite poolt tajutavates vormides � zhestid jmt]. Kui arvesse v�tta �ksnes lingvistilised praktikad, v�ib �elda, et diskursus on diskursiivse lingvistika poolt vaadeldud teadmisobjekt. Selles t�henduses on diskursus s�non��mne tekstiga*. Sest t�epoolest � keeled, kus puudub ekvivalent inglise- ja prantsuskeelsele �diskursusele�, asendavad selle terminiga �tekst� ja vastavalt r��givad ka teksti lingvistikast. Teisalt muidugi � ekstrapolatsioonina ja viljakana paistva h�poteesina � on m�isteid �diskursus� ja �tekst� kasutatud ka mittelingvistiliste semiootiliste protsesside t�histamiseks [mispuhul rituaale, filme, koomikseid jms vaadeldakse teksti v�i diskursusena]. Taoline nende terminite kasutamine p�hineb postulaadil s�ntagmaatilise organisatsiooni olemasolust sellistes manifestatsioonides.

2. M�neti teistsuguses, ent mitte esimesele vastur��kivas teoreetilises raamistikus saab diskursust identifitseerida lausungiga* [�nonc�*]. See, kuis lausungit [= seda, mis on lausutud] rohkem v�i v�hem implitsiitselt vaadeldakse, m��rab �ra kaks teoreetilist suhtumist ja kaks erinevat anal��sit��pi. Fraasilise [phrastique] lingvistika jaoks on lausungi baas�hikuks lause*. Diskursus on selle vaate j�rgi lausete �hendamise resultaat [v�i operatsioon]. Vastupidiselt sellele v�tab diskursiivne lingvistika, nii nagu meie seda m�istame, oma baas�hikuks diskursuse kui t�hendava terviku. J�relikult on laused vaid diskursus-lausungi segmendid [fragmendid]. See muidugi ei v�lista v�imalust, et ajati v�ivad diskursusel olla kondenseerimise* protsessi tagaj�rjel lause dimensioonid.

3. Kui /103/diskursuse anal��s esineb kui fraasilise grammatika j�tk, taotleb see diskursiivse sekventsi vaatlemist fraas-lausungi seeriana ja konstrueerib ka vastavaid mudeleid. Selleks on loodud erinevaid protseduure, n�iteks: [a] lausete ja lauseseeriate vahel ekvivalentsuste v�rgu[stiku] [equivalence network] loomine [Z. Harris]; [b] lause moodustamise loogiliste v�i retooriliste reeglite formuleerimine; [c] lausete grammatiliste isotoopide* m��ratlemine [arvestades ka anaforisatsiooni*]; [d] pindlausetega vastavuses olevate s�varepresentatsioonide v�ljat��tamine jne. Kuigi sellised protseduurid on asjakohased, j��vad nad ikkagi osalisteks ega paista baseeruvat mingil �ldisel diskursuse teoorial. Nad meenutavad v�ga neid �paragrahvi konstrueerimise� �lesandeid, mida rakendatakse prantsuse keskhariduse programmides ja millele omakorda v�iks j�rgneda samas vaimus klassikalise �diskursuse �lesehituse reeglid� selle kolme punktiga /�esiteks�, �teiseks, �kolmandaks�/�

4. Kui, vastupidiselt eelnevale, algselt postuleerida, et lausung-diskursus loob terviku, siis peaksid loodavad protseduurid olema deduktiivsed, mitte enam induktiivsed. Protseduurid peaksid seisnema diskursiivse terviku anal��tilises komponentideks lahutamises. Kui neid meetodeid t�iendab generatiivne l�henemine, tajub semiootiline teooria diskursust mitmekihilise, arvukate �ksteise kohal olevate s�vatasandite[de niveaux* de profondeur superposes] poolt konstitueeritud organisatsioonina. Vaid viimane � k�ige pindmisem � v�ib omada semantilist representatsiooni*, mis on ligikaudselt samav��rne lingvistiliste s�vastruktuuridega [chomskilikust vaatepunktist]. Seega n�ib, et fraasiline grammatika on diskursuse grammatika loomulik j�tk.

5. Selleks, et selline kontseptsioon diskursusest integreeruks �ldise keeleteooriaga, vajab see �helt poolt vastavusse viimist fundamentaalsete keel/k�ne; s�steem/protsess, kompetentsus/esitus dihhotoomiatega, teiselt poolt aga seostamist �tluse* [�nonciation] domeeniga. J�ttes kompetentsuse* m�iste t�histama enontsiatsiooni teostamiseks vajaminevaid tingimusi, peab eristama selle kompetentsuse kahte autonoomset konfiguratsiooni: semio-narratiivne kompetentsus ja diskursiivne kompetentsus [kitsamas t�henduses]. Semionarratiivne kompetentsus paikneb �lesvoolu, olles enontsiatsiooni kui sellise suhtes eelnev. Hjelmslevi ja Chomskyga n�ustudes v�ib seda m�ista nii taksonoomilistest kui s�ntaktilistest artikulatsioonidest koosnevana, mitte lihtsalt paradigmaatilise* organisatsioonina nagu �keel� Saussure jaoks. Saussure�iga n�ustudes v�ib aga semio-narratiivset kompetentsust vaadelda transtsendentaalset staatust omavana: semionarratiivseid vorme postuleeritakse universaalseina � leiduvana k�igis lingvistilistes ja translingvistilistes kooslustes � ja p�sivaina t�lkes �hest keelest teise [interlingvistilises t�lkes]; need on �ratuntavad ka mittelingvistilistes semiootilistes s�steemides. Seega vastab semionarratiivne kompetentsus sellele, mida v�iks nimetada inimm�istuse klassifitseerivaks v�i programmeerivaks vormiks: ent see oleks vastutustundetu formulatsioon. Seda kui kompetentsust /104/saab kirjeldada diskursus-lausungi fundamentaalse grammatikana*, mis eelneb enontsiatsioonile ja on selle poolt eeltingimuseks seatud. Diskursiivne kompetentsus seevastu paikneb semionarratiivse kompetentsuse suhtes allavoolu � see saab konstrueeritud enontsiatsiooni alates, reguleerib ja modelleerib lausutu (�tlus-resultaat) diskursiivseid vorme.

6. Need l�hiremargid kompetentsuse kahetisest olemusest on vajalikud selleks, et saada diskursusele uus t�hendus ja piiritletum definitsioon. Sest � t�epoolest � kui enontsiatsioon on Benveniste�i j�rgi keele �diskursusesse panemine�, siis diskursus on t�pselt see, mis enontsiatsiooni poolt on paika pandud. Asendades Benveniste�i definitsioonis semio-narratiivse kompetentsuse �keele� kontseptiga, v�ime �elda, et diskursusesse panemine � v�i diskursivisatsioon* � seisneb semio-narratiivsete struktuuride �lev�tmises ja diskursiivseteks struktuurideks transformeerimises. Diskursus on s�vavormidega manipuleerimise tulemus, mis toob kaasa t�henduslike artikulatsioonide �lej��gi. Seej�rel saab vaadelda narratiivsest anal��sist lahus olevat ja selle eelduseks olevat diskursiivset anal��si.

7. Selline diskursuse kontseptsioon nullib traditsioonilise vastanduse diskursuse [kui transfraasilise monoloogi] ja kommunikatsiooni [kui dialoogi ja fraaside vahetuse] vahel. N�nda ei ole kommunikatsioon enam s�numivahetusele baasiks olev ekstralingvistiline struktuur. Kommunikatsioon ilmneb pigem domeenina, diskursuse generatiivse* trajektoori staadiumina. See trajektoor toob lausung-diskursusesse kas enontsiatsiooni ainsa subjekt-tegutseja [acteur], kes omistab endale ja projitseerib enese �mber erinevaid aktantsiaalseid* rolle v�i manifesteerib see lausung-diskursuses bipolaarse tegevusliku* [actorielle] struktuuri, mis produtseerib kaheh��lse diskursuse [= �kommunikatsiooni�], ent asub siiski homogeenses semantilises isotoobis ja omab s�ntaktilisi vorme, mis on v�rreldavad dialoogis* peale enontsiatsiooni sisalduvatega. Veelgi enam � kommunikatsiooni struktuur ei vaja m�istetavuseks ja kirjeldatavuseks enam v�list pragmaatikat [ameerikalikus t�henduses]. Enontsiatsiooni aktandid on oma definitsioonilt kompetentsed: nad �teavad, kuidas kommunikeerida� ilma ps�hho- ja sotsioloogiliste faktorite abita, sest neis avaldub laiem semionarratiivne kompetentsus, mis teeb nad osalisteks semiootilises universumis.

8. T�siasi, et m�iste diskursus p��ab samastuda m�istega semiootiline protsess ja et seda kasutatakse suisa �he v�i teise semiootilise s�steemi v�i protsessi meton��milise t�histajana, t�statab semiootilise* s�steemi [nii teadmiste objektina kui kirjelduse poolt konstrueeritud objektina] definitsiooni probleemi. T�epoolest � peame meeles pidama, et lingvistika on semiootilise uurimise l�htekoht ja ka seda, et loomulik keel* ei ole defineeritud lihtsalt semiootilise s�steemina (v�i keeletegevusena) [langage*], vaid nii eksplitsiitselt kui ka implitsiitselt vaadeldud mudelina, mille j�rgi v�ib teisi semiootilisi s�steeme vaadelda. Loomulik keel, semantiliselt koekstensiivne terve kultuuriga, on tohutu domeen. Me peame seda makrosemiootiliseks s�steemiks, mida saab v�rrelda �ksnes teise samades m��tudes t�hendusliku loomuliku/loodus maailma* /105/ /le monde naturel signifiant/ makrosemiootilise s�steemiga. Seet�ttu paistavad teised semiootilised s�steemid, mis nendes universumites asuvad v�i seal konstrueeritakse, �minisemiootiliste s�steemidena�. N�ukogude semiootikud olid ehk esimesed, kes selle v�imaluse ette panid, pakkudes v�lja k�ll halvasti defineeritud, ent �sna palju�tleva �sekundaarse modelleeritava s�steemi� kontsepti, t�histamaks neid �mikrosemiootilisi s�steeme�, mis, vaatamata sellele, et kuuluvad �makrosemiootilistesse s�steemidesse�, omavad eeldatavasti operatsioonide/juhtimise /gestion/ ja/v�i signifikatsiooni autonoomsust. �Sekundaarse s�steemi� kontseptsioon [protsessi sisaldav meton��m] vastab ligikaudselt diskursuse kontseptile [kontsept, mis arenes v�lja prantsuse kontekstis ja peaks olema interpreteeritav s�steemi eeldava protsessina].

9. Ka selles uues t�henduses j��b diskursuse m�iste mitmet�henduslikuks. Semiootika domeeni saab nimetada diskursuseks [n�iteks kirjanduslik diskursus, filosoofiline diskursus], selle s�ntaktilisest ja semantilisest anal��sist s�ltumatuna ja eelnevana, antud kultuurikontekstiga seotud sotsiaalse konnotatsiooni t�ttu [n�iteks Lotman �tleb, et keskaegset p�hakirja vaatleme meie kirjandusena]. Sellest vaatekohast v�lja t��tatav diskursuste t�poloogia on seet�ttu konnotatiivne, st see on spetsiifiline antud kultuuri jaoks [nii geograafiliselt kui ajalooliselt piiritletud] ja ei oma mingit seost nende diskursuste semiootilise staatusega.

10. Isegi kui j�tta k�rvale diskursuse konnotatiivsed m��ratlused [mille kohaselt n�iteks kirjanduslik diskursus on defineeritud kirjanduslikkuse* kaudu], j��b probleem diskursuse semiootilisest olemusest lahendamata. Kui uurida erinevaid semiootilisi s�steeme nende s�ntaktiliste ja semantiliste komponentide seisukohast, v�ib m�rgata, et m�ned neist � n�iteks kirjanduslik* [litt�raire] semiootiline s�steem � on indiferentsed neisse pandud sisu suhtes, samas kui teised oma v�imaliku s�ntaktilise organisatsiooni suhtes. Nii n�iteks C. Chabroli formuleeritud �feminiinset narratiivi� sisu minimaalse artikulatsioonina vaadeldes saab seda asetada suhteliselt erinevatesse diskursiivsetesse vormidesse. Kuna igat sisu, mis iganes olemusega, saab �le v�tta �kirjandusliku� sisuna, saab kirjanduslik diskursus p�histada oma v�imaliku spetsiifilisuse �ksnes nendele s�ntaktilistele vormidele, mida ta manifesteerib. Siiski on vormide variatiivsus nii suur, et kirjandussemiootika n�ib peamiselt diskursiivsete vormide tohutu repertuaarina, mitte aga defineeritava s�ntaktilise struktuurina. Et on �mitmeid� kirjanduslikke diskursuseid, ei saa r��kida �ainsast� kirjanduslikust diskursusest. Teisalt aga r��kides �feminiinsest narratiivist� � ja ka �poliitiliseks diskursuseks�, �religioosseks diskursuseks� jne nimetatavatest semantilistest v�ljadest � v�ib �elda, et on olemas sisu s�vaorganisatsioonid, mida saab formuleerida v��rtuste* s�steemidena v�i episteemidena* [so kombinatoorsete hierarhiatena]. Ent need aksioloogiad* v�ivad manifesteeruda mitmesugustes diskursustes. See t�hendab sama, kui �elda, et �ldist semantilist diskursuste teooriat peab k�sitlema selle s�ntaktilisest t�poloogiast, mis oma edasise arengu jooksul n�ib kindlasti praegusest diskursiivsete �anrite* konnotatiivsest t�poloogiast kaugel eemalolevana, s�ltumatult.

/106/11. Tulles tagasi diskursuste loomise lookuseks olevasse enontsiatsiooni domeeni, v�ib �elda, et loodud diskursuse vorm s�ltub selles aset leidvast kahekordsest selektsioonist. Kui semio-narratiivseid struktuure vaadelda v�imalike vormide repertuaarina, saab enontsiatsiooni �lesandeks �diskursuse loomiseks� vajaminevate vormide selektsioon. Nii n�iteks valik vaadeldava diskursuse pragmaatiliste v�i kognitiivsete* dimensioonide vahel, valik subjekti konstrueerimise kaudu karakteriseeritud diskursuse [nt. Bildungsroman] jaoks sobivate vormide ja objekti konstrueerimise kaudu karakteriseeritud diskursuse [nt. juurviljasupi retsept] jaoks vajalike vormide vahel jne m��ravad eelnevalt �ra l�puks manifesteeruva diskursuse t��bi. Teisalt v�ib enontsiatsiooni loomeaktina m��ratlevate v�ljaj�tu [d�brayage] ja h�lmamise [embrayage] mehhanismide kasutamine olla vaadeldav selektiivse operatsioonina, mis valib diskursiivsete �hikute* kombinatoorsest kogumist, mida need mehhanismid on v�imelised looma, teatud eelistatud �hikud ja/v�i teatud spetsiifilise eelistatud �hikute korralduse. M�lemal juhul ning hoolimata sellest, kas tegeldakse semionarratiivse kompetentsuse v�i hoopis diskursiivse kompetentsusega [korrektselt v�ljendudes] paistab diskursuse loomine olema pidev piirangute v�rgustikust v�ljap��su otsiv v�imaluste selektsioon.

�TLUS [lausung]; KOMPETENTSUS; GENERATIIVNE TRAJEKTOOR; DISKURSIVATSIOON; SEMIOOTIKA; TEKSTUALISATSIOON; KIRJANDUSSEMIOOTIKA; RETOORIKA;