DISKURSUS /102-106/

(discours)

1. Esmapilgul saab diskursuse kontsepti identifitseerida semiootilise protsessi* mõistega. Sel juhul vaadeldakse keele* süntagmaatilisel* teljel asuvate semiootiliste faktide [seosed, ühikud, operatsioonid jne] hulka diskursuse teooriasse kuuluvana. Võttes arvesse kahe makrosemiootilise* süsteemi olemasolu – loomulike keelte kujul manifesteeritud “verbaalne maailm” ja “loomulik maailm” mittelingvistiliste semiootiliste süsteemide allikana – ilmneb semiootiline protsess diskursiivsete praktikate hulgana: lingvistilised praktikad [verbaalne tegevus] ja mittelingvistilised praktikad [tähenduslik somaatiline tegevus, mis avaldub meeleorganite poolt tajutavates vormides — zhestid jmt]. Kui arvesse võtta üksnes lingvistilised praktikad, võib öelda, et diskursus on diskursiivse lingvistika poolt vaadeldud teadmisobjekt. Selles tähenduses on diskursus sünonüümne tekstiga*. Sest tõepoolest – keeled, kus puudub ekvivalent inglise- ja prantsuskeelsele “diskursusele”, asendavad selle terminiga “tekst” ja vastavalt räägivad ka teksti lingvistikast. Teisalt muidugi – ekstrapolatsioonina ja viljakana paistva hüpoteesina – on mõisteid “diskursus” ja “tekst” kasutatud ka mittelingvistiliste semiootiliste protsesside tähistamiseks [mispuhul rituaale, filme, koomikseid jms vaadeldakse teksti või diskursusena]. Taoline nende terminite kasutamine põhineb postulaadil süntagmaatilise organisatsiooni olemasolust sellistes manifestatsioonides.

2. Mõneti teistsuguses, ent mitte esimesele vasturääkivas teoreetilises raamistikus saab diskursust identifitseerida lausungiga* [ėnoncė*]. See, kuis lausungit [= seda, mis on lausutud] rohkem või vähem implitsiitselt vaadeldakse, määrab ära kaks teoreetilist suhtumist ja kaks erinevat analüüsitüüpi. Fraasilise [phrastique] lingvistika jaoks on lausungi baasühikuks lause*. Diskursus on selle vaate järgi lausete ühendamise resultaat [või operatsioon]. Vastupidiselt sellele võtab diskursiivne lingvistika, nii nagu meie seda mõistame, oma baasühikuks diskursuse kui tähendava terviku. Järelikult on laused vaid diskursus-lausungi segmendid [fragmendid]. See muidugi ei välista võimalust, et ajati võivad diskursusel olla kondenseerimise* protsessi tagajärjel lause dimensioonid.

3. Kui /103/diskursuse analüüs esineb kui fraasilise grammatika jätk, taotleb see diskursiivse sekventsi vaatlemist fraas-lausungi seeriana ja konstrueerib ka vastavaid mudeleid. Selleks on loodud erinevaid protseduure, näiteks: [a] lausete ja lauseseeriate vahel ekvivalentsuste võrgu[stiku] [equivalence network] loomine [Z. Harris]; [b] lause moodustamise loogiliste või retooriliste reeglite formuleerimine; [c] lausete grammatiliste isotoopide* määratlemine [arvestades ka anaforisatsiooni*]; [d] pindlausetega vastavuses olevate süvarepresentatsioonide väljatöötamine jne. Kuigi sellised protseduurid on asjakohased, jäävad nad ikkagi osalisteks ega paista baseeruvat mingil üldisel diskursuse teoorial. Nad meenutavad väga neid ”paragrahvi konstrueerimise” ülesandeid, mida rakendatakse prantsuse keskhariduse programmides ja millele omakorda võiks järgneda samas vaimus klassikalise ”diskursuse ülesehituse reeglid” selle kolme punktiga /”esiteks”, “teiseks, “kolmandaks”/…

4. Kui, vastupidiselt eelnevale, algselt postuleerida, et lausung-diskursus loob terviku, siis peaksid loodavad protseduurid olema deduktiivsed, mitte enam induktiivsed. Protseduurid peaksid seisnema diskursiivse terviku analüütilises komponentideks lahutamises. Kui neid meetodeid täiendab generatiivne lähenemine, tajub semiootiline teooria diskursust mitmekihilise, arvukate üksteise kohal olevate süvatasandite[de niveaux* de profondeur superposes] poolt konstitueeritud organisatsioonina. Vaid viimane – kõige pindmisem — võib omada semantilist representatsiooni*, mis on ligikaudselt samaväärne lingvistiliste süvastruktuuridega [chomskilikust vaatepunktist]. Seega näib, et fraasiline grammatika on diskursuse grammatika loomulik jätk.

5. Selleks, et selline kontseptsioon diskursusest integreeruks üldise keeleteooriaga, vajab see ühelt poolt vastavusse viimist fundamentaalsete keel/kõne; süsteem/protsess, kompetentsus/esitus dihhotoomiatega, teiselt poolt aga seostamist ütluse* [ėnonciation] domeeniga. Jättes kompetentsuse* mõiste tähistama enontsiatsiooni teostamiseks vajaminevaid tingimusi, peab eristama selle kompetentsuse kahte autonoomset konfiguratsiooni: semio-narratiivne kompetentsus ja diskursiivne kompetentsus [kitsamas tähenduses]. Semionarratiivne kompetentsus paikneb ülesvoolu, olles enontsiatsiooni kui sellise suhtes eelnev. Hjelmslevi ja Chomskyga nõustudes võib seda mõista nii taksonoomilistest kui süntaktilistest artikulatsioonidest koosnevana, mitte lihtsalt paradigmaatilise* organisatsioonina nagu „keel“ Saussure jaoks. Saussure’iga nõustudes võib aga semio-narratiivset kompetentsust vaadelda transtsendentaalset staatust omavana: semionarratiivseid vorme postuleeritakse universaalseina – leiduvana kõigis lingvistilistes ja translingvistilistes kooslustes – ja püsivaina tõlkes ühest keelest teise [interlingvistilises tõlkes]; need on äratuntavad ka mittelingvistilistes semiootilistes süsteemides. Seega vastab semionarratiivne kompetentsus sellele, mida võiks nimetada inimmõistuse klassifitseerivaks või programmeerivaks vormiks: ent see oleks vastutustundetu formulatsioon. Seda kui kompetentsust /104/saab kirjeldada diskursus-lausungi fundamentaalse grammatikana*, mis eelneb enontsiatsioonile ja on selle poolt eeltingimuseks seatud. Diskursiivne kompetentsus seevastu paikneb semionarratiivse kompetentsuse suhtes allavoolu – see saab konstrueeritud enontsiatsiooni alates, reguleerib ja modelleerib lausutu (ütlus-resultaat) diskursiivseid vorme.

6. Need lühiremargid kompetentsuse kahetisest olemusest on vajalikud selleks, et saada diskursusele uus tähendus ja piiritletum definitsioon. Sest – tõepoolest – kui enontsiatsioon on Benveniste’i järgi keele „diskursusesse panemine“, siis diskursus on täpselt see, mis enontsiatsiooni poolt on paika pandud. Asendades Benveniste’i definitsioonis semio-narratiivse kompetentsuse „keele“ kontseptiga, võime öelda, et diskursusesse panemine – või diskursivisatsioon* – seisneb semio-narratiivsete struktuuride ülevõtmises ja diskursiivseteks struktuurideks transformeerimises. Diskursus on süvavormidega manipuleerimise tulemus, mis toob kaasa tähenduslike artikulatsioonide ülejäägi. Seejärel saab vaadelda narratiivsest analüüsist lahus olevat ja selle eelduseks olevat diskursiivset analüüsi.

7. Selline diskursuse kontseptsioon nullib traditsioonilise vastanduse diskursuse [kui transfraasilise monoloogi] ja kommunikatsiooni [kui dialoogi ja fraaside vahetuse] vahel. Nõnda ei ole kommunikatsioon enam sõnumivahetusele baasiks olev ekstralingvistiline struktuur. Kommunikatsioon ilmneb pigem domeenina, diskursuse generatiivse* trajektoori staadiumina. See trajektoor toob lausung-diskursusesse kas enontsiatsiooni ainsa subjekt-tegutseja [acteur], kes omistab endale ja projitseerib enese ümber erinevaid aktantsiaalseid* rolle või manifesteerib see lausung-diskursuses bipolaarse tegevusliku* [actorielle] struktuuri, mis produtseerib kahehäälse diskursuse [= „kommunikatsiooni“], ent asub siiski homogeenses semantilises isotoobis ja omab süntaktilisi vorme, mis on võrreldavad dialoogis* peale enontsiatsiooni sisalduvatega. Veelgi enam – kommunikatsiooni struktuur ei vaja mõistetavuseks ja kirjeldatavuseks enam välist pragmaatikat [ameerikalikus tähenduses]. Enontsiatsiooni aktandid on oma definitsioonilt kompetentsed: nad „teavad, kuidas kommunikeerida“ ilma psühho- ja sotsioloogiliste faktorite abita, sest neis avaldub laiem semionarratiivne kompetentsus, mis teeb nad osalisteks semiootilises universumis.

8. Tõsiasi, et mõiste diskursus püüab samastuda mõistega semiootiline protsess ja et seda kasutatakse suisa ühe või teise semiootilise süsteemi või protsessi metonüümilise tähistajana, tõstatab semiootilise* süsteemi [nii teadmiste objektina kui kirjelduse poolt konstrueeritud objektina] definitsiooni probleemi. Tõepoolest – peame meeles pidama, et lingvistika on semiootilise uurimise lähtekoht ja ka seda, et loomulik keel* ei ole defineeritud lihtsalt semiootilise süsteemina (või keeletegevusena) [langage*], vaid nii eksplitsiitselt kui ka implitsiitselt vaadeldud mudelina, mille järgi võib teisi semiootilisi süsteeme vaadelda. Loomulik keel, semantiliselt koekstensiivne terve kultuuriga, on tohutu domeen. Me peame seda makrosemiootiliseks süsteemiks, mida saab võrrelda üksnes teise samades mõõtudes tähendusliku loomuliku/loodus maailma* /105/ /le monde naturel signifiant/ makrosemiootilise süsteemiga. Seetõttu paistavad teised semiootilised süsteemid, mis nendes universumites asuvad või seal konstrueeritakse, “minisemiootiliste süsteemidena“. Nõukogude semiootikud olid ehk esimesed, kes selle võimaluse ette panid, pakkudes välja küll halvasti defineeritud, ent üsna paljuütleva „sekundaarse modelleeritava süsteemi“ kontsepti, tähistamaks neid „mikrosemiootilisi süsteeme“, mis, vaatamata sellele, et kuuluvad „makrosemiootilistesse süsteemidesse“, omavad eeldatavasti operatsioonide/juhtimise /gestion/ ja/või signifikatsiooni autonoomsust. „Sekundaarse süsteemi“ kontseptsioon [protsessi sisaldav metonüüm] vastab ligikaudselt diskursuse kontseptile [kontsept, mis arenes välja prantsuse kontekstis ja peaks olema interpreteeritav süsteemi eeldava protsessina].

9. Ka selles uues tähenduses jääb diskursuse mõiste mitmetähenduslikuks. Semiootika domeeni saab nimetada diskursuseks [näiteks kirjanduslik diskursus, filosoofiline diskursus], selle süntaktilisest ja semantilisest analüüsist sõltumatuna ja eelnevana, antud kultuurikontekstiga seotud sotsiaalse konnotatsiooni tõttu [näiteks Lotman ütleb, et keskaegset pühakirja vaatleme meie kirjandusena]. Sellest vaatekohast välja töötatav diskursuste tüpoloogia on seetõttu konnotatiivne, st see on spetsiifiline antud kultuuri jaoks [nii geograafiliselt kui ajalooliselt piiritletud] ja ei oma mingit seost nende diskursuste semiootilise staatusega.

10. Isegi kui jätta kõrvale diskursuse konnotatiivsed määratlused [mille kohaselt näiteks kirjanduslik diskursus on defineeritud kirjanduslikkuse* kaudu], jääb probleem diskursuse semiootilisest olemusest lahendamata. Kui uurida erinevaid semiootilisi süsteeme nende süntaktiliste ja semantiliste komponentide seisukohast, võib märgata, et mõned neist – näiteks kirjanduslik* [littėraire] semiootiline süsteem – on indiferentsed neisse pandud sisu suhtes, samas kui teised oma võimaliku süntaktilise organisatsiooni suhtes. Nii näiteks C. Chabroli formuleeritud „feminiinset narratiivi“ sisu minimaalse artikulatsioonina vaadeldes saab seda asetada suhteliselt erinevatesse diskursiivsetesse vormidesse. Kuna igat sisu, mis iganes olemusega, saab üle võtta „kirjandusliku“ sisuna, saab kirjanduslik diskursus põhistada oma võimaliku spetsiifilisuse üksnes nendele süntaktilistele vormidele, mida ta manifesteerib. Siiski on vormide variatiivsus nii suur, et kirjandussemiootika näib peamiselt diskursiivsete vormide tohutu repertuaarina, mitte aga defineeritava süntaktilise struktuurina. Et on „mitmeid“ kirjanduslikke diskursuseid, ei saa rääkida „ainsast“ kirjanduslikust diskursusest. Teisalt aga rääkides „feminiinsest narratiivist“ – ja ka „poliitiliseks diskursuseks“, „religioosseks diskursuseks“ jne nimetatavatest semantilistest väljadest – võib öelda, et on olemas sisu süvaorganisatsioonid, mida saab formuleerida väärtuste* süsteemidena või episteemidena* [so kombinatoorsete hierarhiatena]. Ent need aksioloogiad* võivad manifesteeruda mitmesugustes diskursustes. See tähendab sama, kui öelda, et üldist semantilist diskursuste teooriat peab käsitlema selle süntaktilisest tüpoloogiast, mis oma edasise arengu jooksul näib kindlasti praegusest diskursiivsete žanrite* konnotatiivsest tüpoloogiast kaugel eemalolevana, sõltumatult.

/106/11. Tulles tagasi diskursuste loomise lookuseks olevasse enontsiatsiooni domeeni, võib öelda, et loodud diskursuse vorm sõltub selles aset leidvast kahekordsest selektsioonist. Kui semio-narratiivseid struktuure vaadelda võimalike vormide repertuaarina, saab enontsiatsiooni ülesandeks „diskursuse loomiseks“ vajaminevate vormide selektsioon. Nii näiteks valik vaadeldava diskursuse pragmaatiliste või kognitiivsete* dimensioonide vahel, valik subjekti konstrueerimise kaudu karakteriseeritud diskursuse [nt. Bildungsroman] jaoks sobivate vormide ja objekti konstrueerimise kaudu karakteriseeritud diskursuse [nt. juurviljasupi retsept] jaoks vajalike vormide vahel jne määravad eelnevalt ära lõpuks manifesteeruva diskursuse tüübi. Teisalt võib enontsiatsiooni loomeaktina määratlevate väljajätu [dėbrayage] ja hõlmamise [embrayage] mehhanismide kasutamine olla vaadeldav selektiivse operatsioonina, mis valib diskursiivsete ühikute* kombinatoorsest kogumist, mida need mehhanismid on võimelised looma, teatud eelistatud ühikud ja/või teatud spetsiifilise eelistatud ühikute korralduse. Mõlemal juhul ning hoolimata sellest, kas tegeldakse semionarratiivse kompetentsuse või hoopis diskursiivse kompetentsusega [korrektselt väljendudes] paistab diskursuse loomine olema pidev piirangute võrgustikust väljapääsu otsiv võimaluste selektsioon.

ÜTLUS [lausung]; KOMPETENTSUS; GENERATIIVNE TRAJEKTOOR; DISKURSIVATSIOON; SEMIOOTIKA; TEKSTUALISATSIOON; KIRJANDUSSEMIOOTIKA; RETOORIKA;