ÜTLUS/LAUSUNG (123-125)
(énonce, utterance)

1) Üldises tähenduses me mõistame selle all, “mis on öeldud”, ütlust, mis kannab endas tähendust, relevantset kõne ahelas* või kirjas ja eelnedes igasugusele keelelisele või loogilisele analüüsile.

2) Kontrastiks enontsiatsioonile (l´enonciation*), mida me mõistame kui kõneakti*, on ütlus enontsiatsiooni resultaat, olles sõltumatu selle süntagmaatilistest dimensioonidest (lausest või diskursusest).
Ütluse näol on siis tegemist elementidega, /124/ mis osutavad enontsiatsiooni alale. Need elemendid sisaldavad, ühelt poolt, isikulisi ja omastavaid asesõnu, omadussõnu ja määrsõnu, samuti aja ja ruumi deiksiseid jne, mis võimaldavad meil saavutada väljenduslikku teksti, mis on enontsiatsiooni ilmaoleku (lacking) märgistajad*.
Teisalt sisaldavad nad performatiivseid* tegusõnu, mis on koos ütlusega väljendatud enontsiatsiooni kirjeldavad elemendid, ja mis võivad samuti olla arvesse võetud kui märgistajad, mis aitavad meil luua ja konstrueerida enontsiatsiooni valdkonda.

3) Iga süntaktiline teooria püstitab lihtsaima ja samal ajal iseseisvaima ütluse vormi probleemi ja võtab selle kokku aksiomaatilises* otsuses. Me tähistame seda kui elementaarset ütlust. See on klass, mida me võime analüüsida tema komponentide kaudu, aga ise ei ole ta ühegi klassi komponent (Hjelmslev); see on tuumlause*, mida on iseenesestmõistetavalt eeldatud kui peamist tingimust selle strukturaalseks kirjelduseks* (generatiivne grammatika*), jne. Igatahes nii Hjelmslevi kui Bloomfieldi (ka Chomsky) järgi toetub mõiste elementaarne ütlus a priori kahele printsiibile:

a) on ainult üks elementaarse ütluse vorm
b) selle ütluse struktuur on binaarne*

Need printsiibid ulatuvad tagasi Aristoteleseni, samuti loogilise ja lingvistilise koos vaatamine. Aga need printsiibid pole ei universaalsed ega ka vajalikud. Kuna aksioomide valik on avatud, mitte nagu ütluse üksiku elementaarse vormi puhul, saame me lubada kahel või rohkemal kanoonilisel formuleeringul eksisteerida üheaegselt, mis sõltub meie poolt ütluse konstitutiivsele funktsioonile* antud definitsioonist. Nii lingvistikas (Tesnière) kui ka loogikas (Reichenbach näiteks) on võimalik kujutleda ja postuleerida elementaarset ütlust, mille tuumaks on tegusõna (või funktsioon), defineerituna kui kui aktantide (või nimisõnade) suhe. Sellise ütluse struktuur on siis binaarne, tertsiaarne jne.

4) Põhjustel, mis on üheaegselt teoreetilised (kohandatud strukturaalsele lähenemisele, mis postuleerib suhete prioriteedi terminite suhtes) ja pragmaatilised (rahuldustpakkuvaim akti* representatsioon ja üldises mõttes narratiivne korrastus), oleme me jõudnud tõdemuseni kujutlemaks ütlust kui suhtefunktsiooni, mis on konstitueeritud aktant-terminitega ja formuleerida võiks seda nii: F (A1,A2,...)
Järgmine samm postuleerib siirduvuse (transitivite*) suhte ja baseerub subjekti ja objekti aktantide sümmeetrilise positsiooni äratundmisel (mis asuvad samal strukturaalsel tasandil), pealpool võimalust minimaalseimakski suhete muutuseks, see sisaldub kahe elementaarse ütluse vormi olemasolus:
a) seisundi* ütlus, kirjutatud vormis “F ühendus (jonction) (S;O)”. Seos/ühendus* kui kategooria on liigendatud kaheks kontradiktoorseks terminiks — konjunktsioon* ja disjunktsioon* — siduv/konjunktiivne (S ja O) ja lahutav/disjunktiivne (S või O) on kaks võimalikku seisundi ütluse tüüpi.
b) tegevuse* ütlus, kirjutatud vormis “F transformatsioon (S;O)”, mis seletab üleminekut ühest asendist teise.
Kui ütlus (nii tegevus- kui seisundi-) valitseb teist ütlust (nii tegevus- kui seisundi-), siis esimest kutsutakse /125/ modaal*lausungiks ja teist kirjeldavaks* lausungiks.

5) Diskursuse elastsuse* äratundmine koos selle võimega tiheneda/kondenseeruda* ja paisuda/ekspanseeruda* ja süntaktilise isomorfismi* printsiip (süvastruktuuride* tasandil), mis sellest järeldub, lubab meil postuleerida elementaarset ütlust kui kanoonilist vormi, mis on suuteline arvestama narratiivi diskursuse organiseeritust.
Nõnda, kui võtta Proppi skeem näiteks, vastab lahutav seisundiütlus “algpuudusele” (initial lack) ja siduv seisundi ütlus omakorda “puuduse lõpetamisele” (liquidation of lack): tegevuse ütlus, mis on paigutatud kahe sisendi vahele liikumisel alguspunktist lõpp-punkti:

F‡S1 nool (S2 konjunktsioon O)‡
nool (transformatsiooni funktsioon)
‡ (see peab olema nurksulg)

Niisiis me näeme, et diskursiivse organisatsiooni formuleering narratiivse lausungi terminites ( ja Proppi “funktsioonid” peaks kõigepealt olema kirjutatud kui narratiivi lausungid), viib selleni, et nad asetuvad “kondenseeritud” süntaktilisse vormi. Vähemasti on see tõend, et läbi substitutsiooni* protseduurii on iga lausung (või iga narratiivne süntagma*) asendatavad ütluse “laiendatud” seeriatega.
Nii võib tegevuse ütlus juhtumisi saada asendatud kolme ütlusega, millega me märgistame katsumust*. Sellised asendusoperatsioonid on esimesed sammud narratiivse ütluse arvutuse poole.

— FUNKTSIOON; TRANSITIIVSUS; SEISUND/OLEK; TEGEMINE; SEOS; TRANSFORMATSIOON; MODAALSUS; NARRATIIVNE PROGRAMM; SÜNTAKS; DISKURSUS