Kommunikatsioon /45-48/
(communication)1. Paralleelne ja lähedaselt seotud informatsiooniteooriaga*, kus arendati lingvistilise kommunikatsiooni skeem. See jääb mehhanitsistliku teooriaga seotuks isegi siis, kui see väidetakse olema rohkem hinnatud intersubjektiivsest verbaalsest suhtlemisest. Psühholoog Bühleri järgi saab lingvistilist aktiivsust defineerida läbi kolme funktsiooni*: ekspressiivne* (adressandi vaatepunkt), apellatiivne (adressaadi vaatepunkt) ja representatiivne (kui tegemist referendi* või kontekstiga*). Roman Jakobson täiendas Bühleri triaadi, kasutades selleks uut terminoloogiat. Tema jaoks baseerub verbaalne kommunikatsioon kuuel osisel: adressant ja adressaat, sõnum*, kontekst (või referent) — verbaalne või mitteverbaalne —, millega sõnum on suhestatud, kood (rohkem või vähem kommunikatsiooni osapooltest lähtuv), tänu millele on sõnum edasiantav, ja viimaks kontakt, mis baseerub nii füüsilisel kanalil* kui ka psühholoogilisel seosel. Igale antud elemendile vastab kindel lingvistiline funktsioon: emotiivne (või ekspressiivne*, väljenduslik), konatiivne* (kõnetav), poeetiline*, referentsiaalne* (osutav), metakeeleline* ja faatiline* (ühendav).
2. Jakobsoni keelefunktsioonid aga ei ammenda täielikult uurimisobjekti ning tema liigendus, kui paljulubav see ka poleks, ei loo metodoloogilist baasi diskursuse analüüsiks. Kuue funktsiooni skeem on liiga üldine, et võimaldada kohast taksonoomiat ning samaaegselt liiga spetsiifiline, tegeledes vaid verbaalse kommunikatsiooniga (võtmata seejuures arvesse sünkretismi*) ning jättes välja teised semiootilised süsteemid. Niisiis hõlmab antud skeem vaid artikuleeritud informatiivset* tegevust, nähes adressandi-adressaadi suhet emissiivse (emissif*, väljalaskev) ja retseptiivse* tegevusena. Ent on ka teisi võimalusi teadmiste edasiandmiseks, näiteks modaliseerituna, kui on tegemist mõjutava*(persuasif) ja interpreteeriva tegevusega* ning mis põhineb enam manipulatsioonil* kui "kommunikatsioonil".
3. Teisalt on selge, et kui keel on kommunikatsioon, siis on see ka tähenduste tootmine, signifikatsioon. Seda ei saa taandada lihtsale teadmiste edasiandmisele “mina”/”sina” telgedel, millisena seda funktsionalistlik lähenemine kahtlemata näeb. Liiati /46/areneb see pidevalt oma sisemise organiseeritusega — võttes teataval määral välise vaatepunkti — , ja kommunikatsiooniteooria üksi pole seda võimeline ära seletama.
4. Bühlerist, Jakobsonist, Martinet’st ja kogu funktsionalistlikust trendist sõltumatult jõudis inglise keelefilosoofia eesotsas J. L. Austiniga samale (jättes kõrvale erinevused terminoloogias) järeldusele, pidades keelt intersubjektiivseks operatsiooniks isegi siis, kui see üritab integreerida suuremat osa inimtegevusest. J. R. Searle üksikasjalik arusaam “kõneaktist*("speech act")” ja sellega paralleelselt arenenud Ameerika pragmaatiline teooria ületasid lihtsa kommunikatsioonimudeli piirid, keskendudes selle tarvitamise tingimustele; mõningasest terminoloogilisest järjepidevusetusest (mis tuleneb filosoofilis-lingvistilisest sulamist) hoolimata ei tohiks nende panust keelelise aktiivsuse uurimisel ignoreerida.
5. Vältimaks kommunikatsioonikontseptsiooni, mis on liialt mehhanitsistlik (st informatsioonimudel) või sellist, mis end “ekstralingvistiliste” parameetritega piirab, on oluline asetada antud mõiste (kommunikatsioon) laiemasse konteksti. Kogu inimtegevus väljendub piki kahte peamist telge: esiteks asjadel põhinevad suhted, läbi mille inimesed muudavad loodust (tootmise* telg) ja teiseks suhted teiste inimestega, luues intersubjektiivseid seoseid ja mis on sotsiaalsuse põhialuseks (kommunikatsiooni telg). Prantsuse antropoloogiatraditsiooni (M. Mauss) vahetatavuse* kontseptsioon tegeleb just viimasega ja seda saab interpreteerida samaaegselt nii väärtuse objektide* vahetatavusena (seda asjade puhul) kui ka subjektidevahelise kommunikatsioonina. Kui asjad on võetavad kui soetised (acquisitions*) ja nende võõrandamine* muutub kanoniseerituks ja seadustega määratavaks, hakkavad need inimestevahelised suhtesüsteemid nende endi soove ja ihasid reguleerima. Levi-Strauss tõstis esile kolm fundamentaalset dimensiooni, kuidas need kommunikatsioonid-ülekanded võiks eristatavad olla: naiste vahetus, mida saab vaadelda kui protsessi, mis põhineb süsteemsetel sugulusstruktuuridel; toodete ja teenuste vahetatavus, mis põhineb majanduslikel struktuuridel ja sõnumite vahetatavus, mis põhineb lingvistilistel struktuuridel. Seda väga üldist skeemi saab loomulikult ümber teha ja täpsustada, seda eriti lingvistilise struktuuri puhul, mida on kasulikum näha avaramas semiootilises organiseerituses. Samas tuleks vahetatavuse kontseptsioonist eraldada nn eufoorilised konnotatsioonid, mis vihjavad inimeste universaalsetele soovidele /bienveillance/ vastastikes suhetes. Loomulikult on keeruline — kui mitte võimatu — luua täpset eristatust kokkuleppeliste* ja poleemiliste* kommunikatsiooni loovate struktuuride vahel. Siiski tundub selline kommunikatsioonikontseptsioon võimaldavat meil täpsemat semiootilist lähenemist probleemile, olles tunduvalt erinev nii antud /47/ökonoomilisest teooriast kui ka kommunikatsiooniteooriast.
6. Kuni kommunikatsioon leiab aset kahe inimese vahel ja kuni väärtused* (pragmaatilised* või kognitiivsed*, deskriptiivsed* või modaalsed* väärtused), mis on omistatud objektidele, on arvestatavad kui subjekti olemasolu koostisosad, on selge, et saatjat ja vastuvõtjat ei saa kauem kohelda kui lihtsalt abstraktsioone, kui tühje lähte*- ja sihtkohti*. Vastupidi, need on kompetentsed* subjektid, kes vastavalt antud ajahetkele käituvad kumbki oma diskursusest lähtuvalt. Siis on ka arusaadav, miks dialoog, mis paistab sisemiselt narratiivne diskursus, näib andvat meile õigemat ettekujutust kommunikatsiooniprotsessist kui ekstralingvistilisel “kommunikatsioonistruktuuril” baseeruv tehislikult konstrueeritu, ja enamgi veel, miks interpreteerime “sõnumivahetust” vähemalt semantilises plaanis kui diskursust kahe või enama osapoolega/häälega.
7. See kommunikatsiooni “humanisatsioon”, mis vahetab välja enamuse seniseid teooriaid, toob aga esile rohkelt uusi probleeme, milledele pole siiani rahuldavaid lahendusi. Esiteks osavõtva kommunikatsiooni probleem (participative communication). Vastupidiselt tavalises kommunikatsiooniprotsessis toimuvale, kus objektile omistatud (attribution*) väärtused devalveeruvad, tulevad etno-literatuursetes, filosoofilistes või juriidilistes diskursustes esile kommunikatsioonistruktuurid, kus transtsendentne Saatja (absoluut, suverään, ainukordne, ülim jne) pakub nii modaalseid (näiteks võim) kui ka deskriptiivseid (materiaalsed hüved) väärtusi* ilma neist reaalselt loobumata ja nende sisu tegelikkuses muutmata. See transtsendentse Saatja juhtum tuleb eristada teadmisi andjast, mis läbi kommunikatsiooniprotsessi annab edasi tajutava objekti, enda teadmisi seejuures vähendamata. See iseärasus on seletatav läbi fakti, et enontsiatsiooni subjekt on sünkreetne* osaline (acteur), subsummeerides kaks aktanti -- väljendaja (enonciateur*) ja vastuvõtja; teiste sõnadega, ta on iseenda vastuvõtja, saades nii tagasi enese väljendatu.
8. Veel üks küsimus, millele siiani pole vastust leitud, tuleneb vastuvõtva kommunikatsiooni ja omastatava (assume) kommunikatsiooni eristamisest. Psühhoanalüütiline diskursus tõi selgust mõistmaks mehhanisme, mis pidid kindlustama, et tähendus on arusaadav, et vähetuntud protseduurid juhivad selle omistamist, integreerimist olemasolevasse aksioloogiasse. See tähendab, et vastuvõttev subjekt ei ole täielikult võimeline aru saama tähendusest, kui ta pole just varustatud eelteadmistega, või kui vastuvõttev subjekt pole just defineeritav läbi kindlat tüüpi retseptiivse kompetentsi, mis määrab kokkuvõtvalt ära rääkija diskursuse. Kui teise subjekti väljendatu omastamine on ka teataval määral uskumine sellesse,/48/ siis omastamisest põhjustatuna on rääkimine sama hästi kui uskumine. Nii nähtuna on kommunikatsioon mitte teadmistepõhine, vaid uskumis- ja tegevuspõhine.
9. Üks võimalikest probleemidest, mis sageli kaasneb ja segadust tekitab, on loova tegevuse (ka narratiivne tegevus*) ja kommunikatiivse tegevuse väljatoomine. Rituaal on programmeeritud tegevus, mille eesmärk on ta enda signifikatsioon: vaatleja (näiteks publiku) sissetoomine muudaks selle sisu, seda mitte ainult tänu muutumisele vaatemänguks, vaid ka läbi vaatajate käitumise, mis muudab selle mitmetähenduslikuks. Kahe inimese vestlus jääb selleks, mis ta olema peab, kui osalised teavad, et neid kuulatakse. Me ei tegele siin üksnes teatri*- või lavasemiootika valdkonnaga, vaid laiemalt meie kultuuri ja märkide igasuguse “vaatemängulise” dimensiooniga, mida on siiani väga puudulikult käsitletud ja millest on väga vähe teada.
— INFORMATSIOON; FAKTILISUS; MÕJUTAMINE; INTERPRETEERIMINE; LEPING; DISKURSUS; IMPLITSIITNE; SOTSIOSEMIOOTIKA