FUNKTSIOON /150-153/

fonction , function

 

Kuigi funktsiooni mõiste esineb lingvistikas, ning üldisemalt semiootikas, sagedaselt, kasutatakse seda tihti — mõnikord isegi ühe ja sama teooria raames — vähemalt kolmes tähenduses: (A) utilitaarses või instrumentaalses tähenduses; (B) organitsistlikus tähenduses; (C) ning lõpuks matemaatilis-loogilises tähenduses.

(A) Instrumentaalne interpretatsioon.

1. A. Martinet' jaoks on keele põhiliseks funktsiooniks kommunikatsioonifunktsioon, keel on "kommunikatsiooni instrument". See kontseptsioon, mis väidetavalt nõrgendab strukturaallingvistika* formalismi*, piirab tegelikult lingvistikateooria ulatust. Isegi kui keel on kommunikatsioon, on ta samas ka tähenduse, signifikatsiooni looja. Sellist piiratud ulatusega lingvistikateooriat ei ole võimalik enam ekstrapoleerida ning rakendada teistele semiootilistele süsteemidele (võimalikuks erandiks on siin "tõelised" kommunikatsioonisüsteemid, nagu näiteks /151/ liikluse reguleerimiseks kasutatavad signaalid). Funktsionaalne lingvistika, nagu Martinet seda mõistab, on "realisti" lingvistika.

2. Selles samas instrumentaalses tähenduses kasutatakse väljendit funktsionaalne määratlus, kui see sisaldab informatsiooni kirjeldatud objekti või tegevuse kasutuse või lõppeesmärgi kohta (näiteks "tool ... on pealeistumiseks"). Seda tüüpi lekseemide semantiline analüüs toob välja instrumentaalsed väärtused* või neist tulenevad instrumentaalsed programmid*.

(B) Organitsistlik interpretatsioon.

1. E. Benveniste kasutab funktsiooni kontsepti bioloogiast inspireeritud tähenduses. Tema jaoks on see struktuuri defineerimiseks vajalik element: "Vormile annab struktuuri omadused fakt, et tema koostisosad täidavad funktsiooni." See jõupingutus struktuuri ja funktsiooni lepitamiseks lubab tal ümber interpreteerida 19. sajandi diakroonilist lingvistikat, aga ka õigustada kontseptsiooni lausest* kui struktuurist, mille koostisosad on laetud süntaktiliste funktsioonidega.

2. Süntaktilise funktsiooni all on traditsiooniliselt mõistetud rolli, mida see või teine element, defineeritud eelnevalt kui morfoloogiline* ühik (adjektiiv, verb, jne.) või süntagmaatiline ühik (nominaalne, verbaalne süntagma), mängib kogu lause olemuses. Subjekt, objekt, predikaat on näited konkreetsete funktsioonide nimedest. Isegi kui süntaktiliste funktsioonide loend ei arvesta elementide hierarhiaga* (subjekt ja epiteet ei asetse samal derivatsioonitasandil*), on see süntaktilise organiseerituse dimensioon siiski asjakohane ning võib avada tee uuteks reformulatsioonideks, näiteks meie aktantsiaalse süntaksi raames. Generatiivne* lingvistika, mis alustas lause liigitamisest süntagmaatilistesse klassidesse,* on ise olnud sunnitud selle taseme analüüsi sisse tooma süntagmaatiliste markerite* nime all, kus näiteks subjekt on defineeritud P poolt vahetult domineeritud nominaalse süntagmana.

3. Epistemoloogilisel tasandil on mõned psühholoogid (K. Bühler) või lingvistid (R. Jakobson) jõudnud keele funktsioonide (ühise eesmärgi suunas toimivad mingit sorti aktsioonide sfäärid) eristamiseni, millede kogum määratleks ammendavalt lingvistilise tegevuse. Nii eristab Bühler kolme peamist keele funktsiooni: ekspressiivne*, konatiivne* (kutse), ja referentsiaalne* (representatsioon*). Asetades need funktsioonid kommunikatsiooni teljele, lisab R. Jakobson neile veel kolm: faatiline*, metalingvistiline* ja poeetiline. Sellise eristuse eeliseks on sugestiivne ülevaade keele "problemaatilistest" erinevustest: riskantne oleks selles näha midagi enamat. Seda skeemi ei saa vaadelda aksiomaatilise süsteemina*, millele saaks deduktsiooni* abil rajada kogu keeleteooria. Ei ole see ka ütluste taksonoomia. Parimal juhul võib siin näha võimalusi " denotatiivsete" sõnumite konnotatsioonideks, selliste konnotatiivsete tähistatavate* postuleerimiseks, milliste markereid on vaja diskursuse tasandil ära tunda. /152/ Keelefilosoofia ei ürita enam keele funktsioone määratleda lähtudes keele üldisest olemusest, vaid intersubjektiivsuse raamistikku sisse raiutud kõneakti* tasandil. Pragmaatiline lähenemine koostab edukalt "funktsioonide" loetelusid (nagu "palve", "soov", käsk", "ootus", jne.), mis, ühelt poolt küll uuendades lähenemisviisi kommunikatsiooni probleemidele, paistavad siiski käesoleval hetkel ühena paljudest mitteteaduslikest parafraasidest* ning ei moodusta sidusat hulka.

4. Oma Võlumuinasjutu morfoloogias määratleb V. Propp funktsioonidena süntagmaatilisi ühikuid, mis püsivad konstantsetena hoolimata narratiivide diversiteedist ning millede (31 ühikuline) järjestatud rida moodustab muinasjutu. Selline kontseptsioon, mis loob võimaluse tervet narratiivide klassi organiseeriva printsiibi olemasolu postuleerimiseks, on olnud lähtekohaks erinevate narratiivsuse teooriate* väljatöötamisel. Mis puutub Propp'i puhul siiski hägusasse funktsiooni mõistesse, siis on seda võimalik narratiivse ütluse terminites täpsustada ning reformuleerida.

5. G. Dumézil kasutab funktsiooni mõistet seletamaks indo-euroopa rahvaste ideoloogia kolmest jaotust, mis korrespondeerub ühiskonna enda jaotumisega kolme klassi (preestrid, sõdalased ning farmerid-karjakasvatajad). Ideoloogilise funktsiooni kolmene artikulatsioon lubab omistada igale funktsioonile kindla semantilise välja ( suveräänsussfäär), samal ajal luues nende vahele hierarhilise seose.

(C) Loogilis-matemaatiline interpretatsioon.

1. Olles teadlik funktsiooni organitsistliku tähenduse (mis peegeldab, muidugi mittetäielikult, keeletegevuse produktiivset ja dünaamilist aspekti) lingvistikast täieliku eemaldamise raskustest, kui mitte võimatusest, on L. Hjelmslev üritanud anda sellele terminile matemaatilis-loogilist definitsiooni. Tema poolest saab funktsiooni käsitleda kui "seost kahe muutuja vahel" ning ta lisab, et seda seost tuleb vaadelda kui "sõltuvust, mis täidab analüüsi tingimusi", kuna see osaleb iga semiootika aluseks olevas vastastikuste seoste võrgustikus. See funktsiooniks nimetatud seos on loodud funktiivideks nimetatud liikmete vahel. Võib näha, et Hjelmslevi lingvistika on tõepoolest funktsionaalne, kuid hoopis teises mõttes, kui Martinet' oma.

2. Elementaarse ütluse defineerimiseks paistab olevat võimalik kahe funktsioonikontseptsiooni süntees — E. Benveniste ja L. Hjelmslevi oma. Reserveerides funktsiooni mõiste predikaadiks nimetatud "süntaktilisele funktsioonile" ning määratledes aktantidena teisi süntaktilisi funktsioone, mis funktiividena esindavad ütlust moodustavate seoste liikmeid, saame anda selle kanoonilise formulatsiooni kujul: F(A1, A2, ...). Sel viisil defineeritud funktsiooni minimaalsed semantilised investeeringud võimaldavad järgnevalt elementaarsete ütluste esmase tüpoloogia loomist. Nii on algselt tundunud otstarbekas eristada ühelt poolt funktsiooni poolt moodustatud ütlusi ning, teiselt poolt, neid, /153/ mille predikaadiks oleks kvalifikatsioon* (vastavad eksistentsi propositsioonile loogikas). Selle opositsiooni rakendamine narratiivi analüüsile avas tee kahte tüüpi uurimustele. Kui funktsionaalne mudel järjestas narratiivi ütlused nende funktsioonide järgi (= "funktsioonid" Proppi mõistes), siis kvalifikatsioonimudel pakkus võimaluse semiootiliste objektide olemisviisi kirjeldamiseks, vaadatuna nende taksonoomilisest aspektist. Siiski oli see pakutud eristus vastuolus strukturaalse postulaadiga, mille kohaselt seost*, milline see siis ka poleks, saab luua (või ära tunda) vaid kahe või enama liikme/termi/ vahel (antud juhul kahe aktandi vahel). Ent kvalifikatiivsed ütlused on esitatud just ühe aktandiga ütlustena. Seega on osutunud vajalikuks elementaarse ütluse määratluse osaline ümbertöötlemine, assimileerides kvalifikatiivsed ütlused (subjekti ja objekti vahelise ühenduse* poolt iseloomustatud) olemise* ütlusteks ning vastandades neid tegemise* ütlustele (mille funktsiooniks on transformatsioon). Sellest vaatepunktist saab funktsiooni määratleda iga ütluse aluselemendina.

3. L. Hjelmslev nimetab semiootiliseks funktsiooniks seost, mis eksisteerib väljendus*vormi ja sisu*vormi vahel. Määratletud vastastikuse presuppositsiooni* (või solidaarsusena*) , on see seos märke loovaks ning seega tähendust (või täpsemalt tähendusefekte*) loovaks. Kõneakt koosneb olemuslikult semiootilise funktsiooni loomisest.

— ÜTLUS