VORM (155)

forme

1. Sõna vorm eripalgelised kasutusviisid peegeldavad praktiliselt kogu läänemaise mõtteloo ajalugu. Seetõttu võimaldab antud kontseptile omistatud staatus ühes või teises semiootilises teoorias (või kitsamalt lingvistilises teoorias) küllalt lihtsalt ära tunda tema epistemoloogilisi aluseid. Tõepoolest, vormi mõiste silmapaistev positsioon teadmisteoorias pärineb Aristotelese traditsioonist. Vastandudes ainele, mida ta ”informeerib” (millele ta annab vormi), ”vormib” ta samal ajal ka teadvustatava (knowable) objekti. Vorm on see, mis garanteerib teadvustatava objekti püsivuse ja identiteedi. Võetuna oma fundamentaalses tähenduses on vorm lähedane mreie struktuuri mõistega (Gestalt).

2. Kui vormi kontsepti kohaldatakse ”mõtteobjektidele”, interpreteeritakse informeeritavat ainet progressiivselt läbi semantilise nihke ”tähenduse” või ”sisuna”, pannes seeläbi aluse loodud dihhotoomiate igapäevasele kasutusele. Sellest küljest vaadates muutub sõna vorm lähedaseks ja saab peaaegu sünonüümseks sõnaga väljendus. Muutumatuks loetavale põhitähendusele on variatsioonid lubatud foneetilises, süntaktilises või stilistilises plaanis. Vastupidiselt — kui tähendust peetakse millekski, mis küll eksisteerib, kuid mille kohta ei saa midagi öelda (Bloomfield), siis vorm valoriseerib/väärtustub (is valorized). Ainult seda saab esitada lingvistiliseks analüüsiks (Ameerika strukturalism*).

3. F. de Saussure’i väidet, et keel on kahe substantsi* liidust tulenev vorm, peab mõistma nimetatud kontekstis. Olles mitte ”füüsiline” ega ka ”psüühiline” substants, vaid nende lähenemise koht (locus), on vorm tähistav struktuur (Merleau-Ponty). Semiootilise vormi ontoloogiline vabadus, mis on sääraselt tõendatud, annab talle lingvistikas autonoomse staatuse (millel on objektina koherentne ja ammendav kirjeldus sellest vormist).

4. L. Hjelmslevi interpretatsioon Saussure’i vormikontseptsioonist võimaldab semiootika mehhanismide (mis on nii epistemoloogilised kui metodoloogilised) täiustamist. Samas kui signifikatiivse vormi monistlikku formulatsiooni (mida kasutatakse rangelt võttes ainult loomulike keelte prosoodilistes* kategooriates) ei seata kahtluse alla, laiendatakse seda postulaadiga sobiva vormi olemasolust kummalegi kahest substantsist: väljendusvormi ja sisuvormi peab nägema ja analüüsitama eraldi, enne nende ühinemist, mis tekitab semiootilise skeemi*.

5. Kahe sobiva vormi olemasolu tunnustamine mõlemale keele plaanile on võimaldanud üldises teoreetilises raamistikus nii fonoloogia, väljendusvormi kui ka foneetika, substantsialase teaduse (-emic, -etic) tagasitulekut. Samuti on see teinud võimalikuks samasuguse eristuse ümberasetuse sisuplaanile, avades seeläbi tee formaalse semantika* arenguks.

— STRUKTUUR; VÄLJENDUS; SISU; FORMAALNE