TÄHENDUS (348)

(sens)

1. Hoolimata sellest, et tegemist on kõikidele erinevatele semiootikatele ühise omadusega, on tähenduse mõiste defineerimatu. Intuitiivselt või naiivselt on tähenduse probleemile kaks võimalikku lähenemist: seda võib vaadelda kas parafraseerimise* või transkodeerimise* operatsiooni võimaldavana või millenagi, mis põhjendab inimtegevust kui intentsionaalsust*. Enne tema manifesteerumist artikuleeritud signifikatsiooni kujul ei saa tähenduse kohta mitte midagi öelda ilma implikatsioonidest täidetud metafüüsiliste eelduste sissetoomiseta.

2. L. Hjelmslev esitab tähenduse operatsionaalse* definitsiooni, identifitseerides selle peamise “materjali” või “toega”, mille läbi manifesteerub iga semiootiline süsteem vormina. Tähendus muutub seeläbi sünonüümseks “aine[se]ga” (inglisk väljend “sisu” (purport) katab mõlemat sõna): “tähendust” ja “ainest” kasutatakse samaväärsetena, kui räägitakse sisuplaani ja väljendusplaani kahest “manifestandist”. Terminit substants kasutatakse, et määrata tähendust nagu teda eeldatakse semiootikast; see võimaldab meil eristada sisusubstantsi väljendussubstandist.

MATEERIA, SUBSTANTS, SIGNIFIKATSIOON, PARAFRAAS, INTENTSIOON