RETOORIKA /317–318/

(rhétorique)

Retoorika, põhinedes Kreeka-Rooma traditsioonidel (Aristoteles, Quintilianus) moodustas keskaegse triviumi ühes grammatika ja dialektikaga; kuulus 19. sajandini ametlikult kooliprogrammi. Retoorikat on esitatud kui diskursuse eelteadusliku teooria ühte liiki, mis on määratletud kultuurikonteksti poolt, milles ta ilmneb. Tänapäeval uuesti elustunud huvi retoorika vastu võib seletada diskursuse kooskõlastatud uuringute taasilmumisega, mille on põhjustanud semiootika. Ilmsetel põhjustel ei saa vanas stiilis retoorika teatud teoreetilisi valdkondi sellistena integreerida diskursiivsesse semiootikasse, kuna nad ei vasta nüüdisaegsetele huvidele ja vajavad ülevaatamist.

1. Vaadeldes diskursust kui tervikut, tundes ära “kõne osad“ (või diskursuse) ja selle süntagmaatilise organisatsiooni (dispositio), seostub ta meie püüetega määratleda segmentatsiooni* ja diskursiivsete ühikute* (avaramad kui fraas*/lause) mõisted. Retoorika algne definitsioon “kaunilt kõnelemise kunst“, muutus “veenmiskunstiks“, seega saab siin rääkida retoorikast üksnes seoses veenva* (persuasif) diskursusega. Lisaks, olles võtnud ülesandeks esitada “kunsti reeglid“, on retoorikal rõhutatud normatiivne* karakter /318/(vrd normatiivne grammatika).

2. Retoorika osa, “inventio“ (argumentide otsing), mis on senini tähelepanuta jäänud, nõuaks tõsist uurimist. Vaadeldes seda kui “kulunud” lausete kogumikku, võiks “inventio“ taas üle vaadata “keeles“ olulisemate diskursiivsete teemade* ja kõige üldisemate diskursiivsete konfiguratsioonide* varamuna, st “teemade“ kogumina, fundamentaalse semantilise taksonoomiana.

3. “Elocutio“ on teatud paik retooriliste figuuride* võimalikule taksonoomiale, mille dimensioonid ei ole enam diskursused, vaid laused või sõnad. Hetkel on see osa, mida püütakse noorendada, kõigepealt integreerides seda stilistilise* komponendina diskursiivsesse ja tekstuaalsesse semiootikasse. Ürituse huvipakkuvusest hoolimata on ohud ilmsed. Sajandivanuste kuhjumiste tulemusena ei saa figuuride loend pretendeerida sidusa taksonoomia staatusele. Üksnes selle terviklik lingvistikal põhinev taashindamine võimaldaks integratsiooni diskursuse teooriasse. Taolise taasläbivaatamise võttis hiljuti ette Groupe m Liége`st, võttes aluseks Hjelmslevi lingvistilise teooria ning nad püüdlevad uue üldretoorika rajamise poole.

- FIGUUR ; DISKURSUS

Rhetorical training proper was categorized under five canons that would persist for centuries in academic circles:
* Inventio (invention) is the process that leads to the development and refinement of an argument.
* Once arguments are developed, dispositio (disposition, or arrangement) is used to determine how it should be organized for greatest effect, usually beginning with the exordium.
* Once the speech content is known and the structure is determined, the next steps involve elocutio (style) and pronuntiatio (presentation).
* Memoria (memory) comes to play as the speaker recalls each of these elements during the speech.
* Actio (delivery) is the final step as the speech is presented in a gracious and pleasing way to the audience - the Grand Style.