Hõlmamine /119–121/

(embrayage, engagement)

1.Vastukaaluks väljajätule /dėbrayage*/, mis kujutab endast konkreetse ütluse raamest olulisemate kategoriaalsete* liikmete välja viimist, tähendab hõlmamise protseduur tagasitulekut ütlusakti juurde, mida teostatakse teatud isiku ja/või ruumi ja/või aja kategooriate liikmete vahelise opositsiooni kõrvaldamise* (suspension) läbi, aga samuti konkreetse ütlusakti eitamisega. Igasugune hõlmamine eeldab seega teatud väljajätu operatsiooni, mis talle loogiliselt eelneb. Kui näiteks kindral de Gaulle ütleb: “Prantsusmaa on suurepärane riik”, siis teostab ta väljajätu ütlus-resultaadi tasandil, mille tagajärjel kõnes tekitatakse subjekt, mis jääb konkreetsest ütlusaktist /enontsiatsioonist/ väljapoole. Vastupidi, kui sama inimene ütleb: “Kindral de Gaulle mõtleb, et…”, siis formaalsest vaatepunktist on see endiselt väljajätt ütlus-resultaadi tasandil, kuid selline, mis osutub täiendatuks just nende, hõlmamiseks nimetatud protseduuride kogumi poolt ja milledel, jäädes implitsiitseteks, on üheks eesmärgiks samastada* ütlus-resultaadi subjekt ütlusakti subjektiga.

2. Nagu väljajätt, nii ka hõlmamine jaguneb aktantseks, ajaliseks ja ruumiliseks. Igaüht neist protseduuridest võib kohata eraldi, kuid tihti kasutatakse neid üheaegselt, sünkretismis* (nagu näiteks Maupassant’i novellis “Kaks sõpra” mälestused õnnestunud kalapüügist sõjaaegse Pariisi foonil tärkavad äratundmise vormis), lükates käima sünkreetilise ruumilis-ajalise hõlmamise mehhanismi. On võimatu ette kujutada täielikku hõlmamist,, kuna see oleks igasuguse diskursuse jälje kustutamine, tagasiminek “mitteväljaöeldu” juurde. Nii nagu saladus eksisteerib vaid sel määral, mil me tänu vihjetele võime aimata tema olemasolu või seda, et ta kunagi tuleb avalikuks, nii ka hõlmamine peab jätma diskursusesse mingi märgi eelnevast väljajätust.

3. Just lähtuvalt “väljajäetud” diskursusest võib endale ette kujutada määramatuse/ebamäärasuse eemaldamise protseduure ütluse loogiliste presupositsioonide kasutamise läbi. Nii näiteks ütlust “Sa töötad hästi, poiss”, võib lugeda kahte moodi: Esimesel juhul on jutt lihtsast väljajätust kulgeva ütlusakti tasandil (ütluse saatja kiidab töötavat poissi); teisel — väljajätule järgneb hõlmamine (ütluse saatja pöördub enda poole “sisekõnes”). Seletada seda teist lugemist ei ole lihtne. Kahekordne interpretatsioon võib ilmselt toimuda ainult tingimusel, et /120/“süvastruktuuris” eksisteerib kaks erinevat ütlust, ja teine ütlus, milles oodatava mina kohale asetatakse subjekt sina, võib saada kirjeldatud kui implitsiitne väljajätt, mis projitseerib mina, protseduur, millele järgneb kategoriaalse opositsiooni mina/sina mahavõtmine, mis teeb võimalikuks sina tekitamise. Kuid ehkki taoline interpretatsioon on õige, ei rahulda see meid täiel määral, kuna ei seleta peamist, ja nimelt: loodavat illusiooni, et ütlus sina’ga katab mingi konkreetse ütlusakti. Teisalt, kategooriate mina/sina opositsiooni mahavõtmine (või neutraliseerimine) ei saa olla määratud arbitraarselt; ta saab leida aset vaid juhul, kui eeldatakse teatud üldise aluse, mingi suhte, mis on võimeline kaasama mõlemad kategooria liikmed, olemasolu. Selleks ühisaluseks võib olla liige mitte-mina, mida me oleme sunnitud kasutama, et seletada esialgset operatsiooni, mis paneb paika väljajätu: vastavuses selle viimase protseduuriga eitatakse konkreetset ütlusakti, mis toob endaga kaasa liikme mitte-mina (mida võib määratleda kui ütlus-resultaadi aktanti) ilmumise. Sel juhul võib ilmselt H. interpreteerida kui mitte-mina (liikme, mis tekib esmasel eitamisel, kui loodi ütluse ruumi) eitust. Seda eitust teostab ütlusakti subjekt eesmärgiga minna tagasi (mis on võimatu) ütlusakti allika juurde. Luues ütlusakti illusiooni, ei peata hõlmamine väljajätu operatsiooni, mis juba algas: mitte-mina, olles välja visatud, võib siis ilmneda ühes kahest liikme vormist: kas kui ütlus mina’ga, või kui ütlus sina’ga, jättes teatud valikuvõimaluse semiootiliste piirangute piires. See tegevusvabadus võib olla suurem või väiksem. Nii näiteks asesõna ‘vous’ /teie/ kasutamine M. Butor’i romaanis “Muutumine” isiku (kes on projitseeritud ütlusakti piiridest väljapoole) kategooria raames rõhutab kestva seisatud aja seisundit: mina, mis on algselt paigutatud narratiivsesse protsessi eesmärgiga tekitada ütluse subjekt, transformeerub, ilmselt, inklusiivseks meie (mis haarab mina ja teisi samasuguseid, kui mina), ja alles pärast läheb üle eksklusiivseks teie (“teised” kui mitte-mina metonüümia); ja alles seejärel hõlmatav eitus, manifesteerides teie, sunnib läbima kogu tee vastupidises suunas, kuni juba väljajäetud mina’ni, ütlusakti illusiooni loojani.

4 Me tunnetame täielikult neid raskusi, mis tekivad hõlmamisega seotud keerulisi protseduure seletada suutva mudeli loomisel. Kahtlemata teevad teised seda paremini, kui meie. Meie aga piirdume sellega, mis tundub meile kõige olulisem: hõlmamine peegeldab korraga nii konkreetse ütlusakti eesmärki kui ka selle saavutamise võimatust. Kaks "referentside"/osutuste rida, mille abil inimene püüab välja tungida keele suletud maailmast, seostada seda millegi muu, välisega — referents subjektile (ütluse momendile) ja referents objektile (maailmale, mis ümbritseb inimest kui referent*) — viivad lõppkokkuvõttes ainult illusioonidele: referentsuse illusioon ja enontsiatsiooni/ütlusakti illusioon.

5. Selle raamatu raamid ei võimalda muidugi /121/ luua hõlmamise tüpoloogiat: ta saab loodud omal ajal, kui on võimalik juba toetuda küllaldasele hulgale konkreetsetele uurimustele. Nagu ka väljajätu nähtused, nii eristatakse hõlmamist ütlus-resultaadi tasandil (näide de Gaulle’ga) ja enontsiatsiooni tasandil (näide töötava poisiga); hõlmamist eesmärgiga tulla tagasi konkreetse ütlusakti juurde ja teise astme hõlmamist — so sisemine hõlmamine — mida teostatakse diskursuse siseselt, kui subjekt on juba määratletud (vrd kaks sõpra Maupassant’il, kelle sisemaailm ehitub nende mälestuse hõlmamise kaudu). Lõpuks, tunnistatakse erinevust homokategoriaalse hõlmamise (kui väljajätt ja talle järgnev hõlmamine puudutavad ühte ja sama kategooriat — tegija/aktor, ruum, aeg) ja heterokategoriaalset hõlmamist (kui hõlmatav ja väljajäetav kategooria on erinevad, nagu näiteks Baudelaire’i luuletuses, kus öeldakse “Je suis le boudoir” /ma olen buduaar/). Vastupidiselt sellele, mis toimub väljajätu puhul (mille tagajärjel enotsiatsiooniakt saab välise referentsi), jätab hõlmamine referentsist ilma selle ütluse, mida ta puudutab: nii muutub looduskirjeldus “hingeseisundiks”; meenutatav (st ajalisele hõlmamisele allutatud) kangelase lapsepõlv M. Proustil ei ole enam “sündmuste” järjestikkus ja muutub “mälestuste” figuratiivseks organisatsiooniks jmt. Me ei arva, et hõlmamise protseduurid võiksid ammendada sümbolismi problemaatika, kuid siiski nad osaliselt selgitavad sümbolistide poolt arvukate “siseelu” aspektide sissetoomist.

6. Hõlmamise protseduuride tüpoloogia*, mille lähtepunktid said siin visandatud, tihedas seoses väljajätu protseduuride tüpoloogiaga, on ainukeseks võimalikuks aluseks diskursuse ühikute* tüpoloogiale ja võivad anda uut valgust kirja* mõistele.

 

— VÄLJAJÄTT