EKSISTENTS, SEMIOOTILINE /138–139/

( existence sémiotique, semiotic existence)

 

1. Kuivõrd semiootika on pühendunud vormi ja mitte substantsi uurimisele, ei saa see endale lubada hinnanguid analüüsitavate objektide loomusele. Antud fakt ei välista aga nende objektide teatavat „olemasolu“ uurija jaoks ning samuti ei takista see viimast uurimast eksistentsi suhteid või eksistentsiaalseid hinnanguid (nii implitsiitseid kui eksplitsiitseid), mis sisalduvad diskursuses. Pühendamata sellele liiga palju aega, peab uurija siiski tegema mõningad avaldused antud eksisteerimisviisi kohta, mida tuntakse kui semiootilist eksistentsi.
2. Semiootiline teooria püstitab kohalolu* probleemi, ehk teisisõnu probleemi tuntud objektide „reaalsusest“. Loomulikult seisab antud küsimusega vastamisi kogu teaduslik epistemoloogia. Sellel tasandil võib rahulduda järgmise operatsionaalse* definitsiooniga, mis ei esita mingeid kohustusi: igasuguse entiteedi* semiootiline eksistents on determineeritud transitiivse* suhtega, mis seob antud entiteedi kognitiivse subjektiga ning samaaegselt postuleerib selle teadmise objektina.
3. Kui mingi antud semiootika on postuleeritud teadmise objektina, näeb Saussure´i traditsioon selles kaht eksisteerimisviisi. Esimene, virtuaalne* eksistents, iseloomulik keele paradigmaatilisele teljele, on „ in absentia“ eksistents. Teine, aktuaalne eksistents, vastav süntagmaatilisele teljele, pakub analüüsijale semiootilisi objekte „ in praesentia“ ning näib selle asjaolu kaudu „konkreetsem“. Kulgu süsteemist* protsessini*, keelest diskursuseni nimetatakse aktualisatsiooni* protsessiks.
4. Selline dihhotoomia ei valmistanud probleeme enne, kui põhimõtteline eristus keele ja kõne ning, hiljem, kompetentsuse ja esituse vahel loeti rahuldavaks. Nende kontseptide edasine analüüs — ja ilmnemine kõnes, süntagmaatika mõistetes ja ennekõike diskursuses — on ilmavalguse kätte toonud diskursuse organiseerimise mooduste autonoomsuse ja abstraktsuse. Selline organisatsioon on endiselt väga kaugel viisist, mil väljendus-diskursused „on olemas“ kui ilmnemised* [ occurences]. Seetõttu oleme kohustatud tunnustama ka kolmandat semiootilise eksisteerimise moodust, mis ilmneb diskursiivse manifestatsioonina*, läbi semioosi: realiseeritud* eksistents.
5. Eksisteerimisviisi probleem tõstatub viimaks veel ühel tasandil, vaatluse all olevate semiootikate sees ning, kõige konkreetsemalt, selliste narratiivsete diskursuste jaoks, mis peaksid kirjeldama „reaalseid“ situatsioone ja tegusid. Ehkki teadvustades, et tegemist on ainult tegude simulaakrumitega, milles sisalduvad „paberil“ subjektid, nõuab selliste diskursuste analüüs taoliste situatsioonide ja tegude käsitlemist justkui need oleksid reaalsed. Nende erisugused eksisteerimisviisid, nende tegevuse vormid, /139/ mida kord kirjeldatud, võivad tõepoolest esineda mudelitena tegevuse* ja manipulatsioonide* semiootikale.
6. Sel põhjusel on tingimata vajalik korrapäraselt semiootiline eksistentsiaalne definitsioon subjektidele* ja objektidele, mida kohatakse ja identifitseeritakse diskursuses. Väidetakse, et semiootiline subjekt eksisteerib subjektina vaid seni, kuni selles võib ära tunda vähemasti ühe otsuse, teisisõnu, kuni see on seotud mõne väärtust omava objektiga. Sarnaselt on objekt — diskursuses sisalduvate loendamatute objektide seas — olemas ainult senikaua, kui see on seotud, on „suunatud millelegi“ subjekti poolt. Suhe* on vajalik tingimus nii subjektide kui objektide eksistentsiks. Enne suhestumist väidetakse subjektid ja objektid olevat virtuaalsed, ja alles funktsioon aktualiseerib nad. Funktsiooni nime alla on kokku pandud kaht tüüpi seosed. Subjektid ja väärtusega objektid disjunktsioonis*, öeldakse olevat aktualiseeritud subjektid ja objektid, samas kui peale konjunktsiooni on nad realiseeritud. Realiseerides oma narratiivse programmi*, muudab subjekt reaalseks väärtuse, mis oli pelgalt suunatud ning „realiseerib“ iseenda.

 

VIRTUALISATSIOON; AKTUALISATSIOON; REALISATSIOON