SUBSTANTS /368/

( substance)

 

1. L. Hjelmslevi terminoloogias peetakse substantsi all silmas ‘ainest’ või ‘tähendust’, niivõrd kuivõrd seda rakendatakse semiootilise vormi poolt signifikatsiooni tarbeks. Tõepoolest, ‘ aines*’ ja ‘ tähendus’, mis Taani lingvisti jaoks on sünonüümsed, leiavad kasutust üksnes ühes aspektis – signifikatsiooni aluspõhjana –, esinemaks semiootilise substantsina.

2. “Tähendus” omandab signifikatsiooni tänu enda artikulatsioonile* kahes eri vormis, mis vastavad keele kahele plaanile*; väljenduse* plaan koosneb väljendusvormist ja -substantsist, sisu* plaan aga sisuvormist ja –substantsist.

3. Suhtes semiootilise vormiga, mis on invariantne*, peab semiootilist substantsi käsitama kui muutujat*. See tähendab, et ühte ja sedasama vormi võib realiseerida eri substantside (nt fooniliste või graafiliste) kaudu, vastupidine pole aga võimalik. Vältimaks vääritimõistmist, tuleb öelda, et näiteks üksik fooniline “aines” võib olla osaline semiootilise substantsi isesugustes vormides (näituseks verbaalse ja muusikalise keele); see välistab võimaluse, et üks substants võiks end erinevates vormides samaaegselt manifesteerida.

4. Substants kui tunnetusobjekt kätkeb endas erinevaid mõistmise ja analüüsivaldkondi*; sellest johtuvalt vaadeldakse väljendussubstantsi füsioloogilise artikulatsiooni tasandil, akustilisel tasandil, või siis kuulmise psühhofüsioloogilisel tasandil. Sama kehtib sisusubstantsi kohta, mida võib lihtsustatult käsitada kuuluvana lausuja* [ énonciateur] või vastuvõtja [ énonciataire] juurde.

5. Kui vorm on Hjelmslevi jaoks semiootilise skeemi* üks elemente, siis substants, mõistetuna kui “ühiskondlike harjumuste/habituaalsuste kogum”, konstitueerib semiootilise (või lingvistilise) kasutuse*. Hjelmslevi konnotatiivsete* keelte kontseptsioonist implikatsioone tehes võib öelda, et sotsiaalsed konnotatsioonid pole midagi muud kui antud substantsi semiootilised artikulatsioonid. Sellest perspektiivist lähtudes võiksime anda seletuse väljendus-substantsi “interpretatsioonile”, nagu näiteks siis, kui räägime “vokaalsümbolismist” “või „tekstuurist” ja „ fibruurist” kui konkreetse maali vastavatest kategooriatest.

6. Hjelmslevi eeskuju järgides tuleb siiski rõhutada, et eristus vormi ja substantsi vahel on küllalt suhteline ja sõltub lõppkokkuvõttes analüüsi põhjalikkusest. Seda, olgugi et viljakat eristust ei tohiks üle tähtsustada, kuna nii jõuaksime lahknevuseni kahe ühitamatu semantika – substantsi ja vormi semantika – vahel.

 

–VORM; TÄHENDUS; AINES [ matière/purport]; VALDKOND [ instance]