TEKST (389-390)

( texte, text)

1.Võetuna ütluse/lausungina vastandub tekst diskursusele, puutudes nende väljendussubstantsi (esimese puhul graafiline, teise puhul fooniline), mida kasutatakse lingvistilise protsessi manifestatsioonis. Mõningate lingvistide väidete kohaselt (nt. R. Jakobson) on suuline väljendus /390/ (ja sellest järelduvalt diskursus) esimesena antud; kirjutamine* oleks sel juhul vaid tuletis, suulise manifestatsiooni tõlge. Teiste jaoks (nagu nt. L. Hjelmslev), vastupidi, ei ole geneetiline vaatepunkt oluline, kuna semiootilist vormi võivad manifesteerida erinevad substantsid.

2. Terminit tekst kasutatakse diskursuse sünonüümina, eelkõige terminoloogilise segunemise tõttu loomuliku keelega, milles puudub ekvivalent sõnale diskursus (nagu prantsuse ja inglise keeles). Sellisel juhul ei ole tekstuaalne semiootika teoreetiliselt erinev diskursiivsest semiootikast. Neid kahte terminit — teksti ja diskursust — võib eristamata kasutada märkimaks mittelingvistiliste* semiootiliste süsteemide süntagmaatilist telge*; rituaali, balletti võib vaadelda kui teksti või diskursust.

3. L. Hjelmslev kasutab terminit tekst märkimaks lingvistilise jada tervikut, piiramatut süsteemi produktiivsuse tõttu. See on ühikute*, millel on maksimaalsed mõõtmed ja rekurrentsus tekstis, määramine ja valik, mis teeb võimalikuks läbi viia nende analüüsi* ja määrata näiteks lingvistika (või grammatika) tüüpi, mida võib konstrueerida. Kui võetud rekurrentne ühik on fraas*, siis vastavat lingvistika tüüpi, mis välja arendatakse, nimetatakse fraasiliseks; diskursuse kui maksimaalselt rekurrentse teksti üksuse valik viib diskursiivse lingvistika konstrueerimisele.

4. Terminit tekst kasutatakse mõnikord kitsas tähenduses, siis kui valitud objekti (kirjaniku teos, kogum tuntud dokumente, kokkukorjatud arveid) loomus paneb sellele terminile peale piirid. Selles mõttes muutub tekst korpuse* sünonüümiks.

5. Tähendustes (3) ja (4) märgib tekst entiteeti*, mis eelneb tema analüüsile*. Me siiski teame juba, et analüüs eeldab alati olulisuse* astme valikut ja püüab ära tunda ainult teatud tüüpi seoseid*, jättes välja neid, mida võiks sama hästi määrata (substants või vorm, süntaktika* või semantika jne.). Selle tulemuseks on uus definitsioon, mille kohaselt koosneb tekst ainult nendest semiootilistest elementidest, mis sobivad kirjelduse* teoreetilise eesmärgiga. Selles mõttes võime rääkida näiteks lausungilisest tekstist (saadud pärast enontsiatsiooni* märgendite* ellimineerimist*). Võib rääkida ka võimalusest interpüreteerida „teksti kui produktsiooni” (J. Kristeva), mõiste, mis koondab enda alla teksti tekitamise ja transformatsioonide operatsioonid, ja mis püüab samal ajal arvestada enontsiatsiooni ja lausungi semiootiliste omadustega.

6. Kui see generatiivne trajektoor* katkestatakse, viib see tekstualisatsioonini* ( lineariseerumine* ja väljenduse*plaaniga ühendumine). Tekst, mis saadakse selle protseduuri tulemusena, on samaväärne selle diskursuse semantilise esitusega. Generatiivse grammatika* vaatepunktist võib tekst kui semiootiline esitus, olla lingvistiliste struktuuride süvatasandiks*, mis genereerivad lingvistilisi pindstruktuure*.

— DISKURSUS; ÜKSUS ( tekstuaalne); TEKSTUALISATSIOON