TÄHISTAJA /351–352/

(signifiant, signifier)

1. Tähistaja all mõeldakse ühte terminitest, mis moodustavad semioosi* kategooria, mis eeldab kahe üksuse* olemasolu keeleakti käigus, et saaks võimalikuks semiootiline manifestatsioon. Selline definitsioon on formaalne: ainult vastastikuse presupositsiooni* (või solidaarsuse*) suhe defineerib vastavalt kaks kõnealust terminit — tähistaja ja tähistatav* — välistades igasuguse muu semantilise investeeringu.

2. Ajalooliselt — ja olenevalt sellest, kuidas F.de Saussure'i lugeda — tähendab tähistaja mõnikord ühte nendest üksustest, mis moodustavad minimaalse märgi* (või morfeemi*), vastates Saussure'i enda esimese lähenemise kohaselt “akustilisele kujundile”. Teistel juhtudel tähendab see keeleplaani*, vaadelduna tervikuna ning hõlmates selle artikulatsioonidesse tähistatavate koguhulga. Selle teise Saussure'i tähistaja kontseptsioonidest defineeris L.Hjelmslev kui ühe kahest iga semiootikat (või iga keelt) moodustavast plaanist, nimetades seda väljendus*plaaniks.

3. Võime järgida Hjelmslevi tema väites, et tähistaja ja tähistatava kontseptsioonid on neid moodustava formaalse suhte tõttu võrdväärsed [interchangeable], eriti siis, kui meil on tegemist mitmeplaaniliste* semiootikatega. Siiski tajutakse kaheplaaniliste semiootikate puhul (näiteks loomulikud keeled) tähistajat suhte kaudu tähistatavasse kui keele välist plaani, inimeste jaoks välist, võrsudes loomulikust universumist ja väljendudes tajuliste kvaliteetide kaudu. Seega on tähistaja nii tajutasandil (kuulmine, lugemine, vaatamine) kui lausungit konstrueeriva subjekti poolt väljastamise tasandil referentsialiseeritud ja näib kuuluvat maailma. Alles sügavam väljendusplaani analüüs suudab näidata, et tähistaja on ka loomult semantilise konstruktsiooni tulemus.

4. Tähistaja selline “materiaalne” aspekt võib viia üksnes erinevate semiootikate klassifikatsioonile vastavalt tähistaja substantsi loomusele, s.t. vastavalt sensoorsetele korrastustele (või kommunikatsioonikanalitele*), millesse maailma tajulised kvaliteedid on seatud. Selles mõttes võime rääkida näiteks visuaalsest, olfaktiivsest või taktiilsest semiootikast. Selline klassifikatsioon ei anna meile aga teavet tähistaja eksisteerimisviisi ja organisatsiooni kohta: loomulikke keeli, muusikasemiootikat ja häälitsuste keelt ei saa rahuldavalt defineerida neile kõigile ühise heli-tähistaja /352/ kaudu; ja nende spetsiifilisust, isegi ainult selles plaanis, tuleb otsida mujalt — tähistaja vormi artikulatsiooni* viisist.

5. Terminit tähistaja kasutatakse mittelingvistide poolt (kõige sagedamini psühhoanalüüsist inspireeritud tekstides) osutamaks “igapäeva-keelele” (äärmiselt segadusttekitav termin). Sellist kasutust ei saa asetada homoloogilisse suhtesse tähistaja semiootilise definitsiooniga, parimal juhul võib tähistajat vaadelda kui teatavat “meta-tähistajat”, sedavõrd kui igapäevakeel tervikuna võib selle tähistatava uue plaani puhul olla tähistaja rollis. See oleks aga võimalik ainult siis, kui loomulikud keeled oleksid tõesti denotatiivsed*, s.t. ei arendaks iseendi sees välja sekundaarseid semiootilisi süsteeme (religioon, seadus, moraal jne).

– TÄHISTATAV; VÄLJENDUS; MÄRK