SÜMBOL / 373-374 /

(symbole, symbol)

 

1. Louis Hjelmslevi järgi on sümbol üheplaanilise* semiootika entiteet*, millel võib olla nii üks kui mitu tõlgendust*. Vastandlikult mitmeplaanilistele* semiootikatele on sümbolsüsteemid taani lingvisti järgiüheplaanilised semiootilised süsteemid ning kui mitte-märk, on sümbol erinev märgist, mis on mitmeplaanilise* semiootika entiteet.

2. Kasutada võib ka väljendit molaarne sümbol (samuti defineeritud Hjelmslevi poolt, kuid ebatäpselt kui isomorfne sümbol), et tähistada Saussure’i mõistes entiteeti (tavaliselt sisaldub mitmeplaanilises semiootilises tekstis, kuid omab autonoomset olekut), millel on antud sotsiokultuurilises kontekstis vaid üks kindel tähendus ning mida vastupidiselt märgile pole analüüsi tarbeks võimalik jaotada figuurideks (nt. kaalud kui õiguse sümbol). Selliseid sümboleid võib klassifitseerida, kuid nad ei moodusta, rangelt võttes, sümbolsüsteeme.

3. Sarnaselt defineerib sümboli tähendust C. S. Peirce, kelle järgi põhineb see ühiskondlikul kokkuleppel ning vastandub ikoonile* (aluseks sarnasus märgi ja tähistatava* vahel) ning indeksile (aluseks “loomuliku” jätkuvuse suhe). Ogden ja Richards püüavad teisalt kohmakalt sünteesida Saussure’i märgikontseptsiooni ning sümboli traditsioonilise definitsiooni: nende kolmnurkses mudelis vastab sümbol Saussure’i tähistajale, referents* Saussure’i tähistatavale, ning referent* tähistab “reaalsust”.

4. Mittelingvistilises ning –semiootilises kasutuses, võib sümboli mõistel olla erinevaid tähendusi, nt. “miski, mis asendab midagi analoogilise vastavuse läbi,” või “kohalolekuks muudetud puudumine” jne. Nendel juhtudel ei ole võimalik vaidlustada sümboli märgilist omadust, kuna täiendavad määratlused osutavad tihti diskursuse mitmeisotoopsele* omadusele ning teisalt konnotatsiooni kasinalt uuritud mehhanismidele. Nimetatud sünkretistliku ja mitmetähendusliku termini kasutamist peaks semiootikas vältima.

5. Teaduslikus metasemiootikas on sümbol konventsionaalne joonis (kasutab geomeetrilisi figuure, kirjatähti jne), mida kasutatakse ühetähenduslikult* mingite entiteetide* klassi, teatud suhtetüübi* ja/või operatsiooni* nimetamiseks. Sümbolilist notatsioonidefineeritakse kui visuaalset mehhanismi esitamaks* /374/ metakeele koostisühikuid. Kitsamas mõistes kohaldub sümboli termin esmalt entiteediklasside tähistajatele: seega võib lõplikku sümbolitekogumit (näiteks a-st z-ni) nimetada alfabeediks* (,mis enam-vähem vastab ka traditsioonilisele “morfoloogiale”). Algebraline ning loogikaline notatsioon on muutnud harjumuseks kirjatähtede kasutamise osutamaks sümbolite klassidele ning figuuride kasutamise (võrdus- ning korrutusmärgid jne), esindamaks suhteid ning operatsioone, viimaste nimetatakse seetõttu operatsionaalsed sümbolid. Kui kasutada puu-struktuuri* ( arbre) vormi, on mitteterminaalsed sümbolid kõigi tasandite sõlmede*, v.a. viimase tasandi, mille sümbolid, mida nimetatakse terminaalseteks* ning mida võib asendada leksikaalsete ühikutega vastavate reeglite rakendamise läbi, tähistamiseks. Puu-struktuuri okstele on omastatud operatsionaalsed sümbolid, mis tähistavad jätkamise ning derivatsiooni* operatsioone. Niisiis on selge, et Hjelmslevi sümboli kui üheplaanilise semiootika ühiku definitsiooni tõestab teadusliku metasemiootika entiteetide definitsioon.

- MÄRK, REPRESENTATSIOON