FIGUUR /148-149/

( figure)

1. Terminit figuur kasutas L. Hjelmslev tähistamaks mitte-märke, mis eraldi moodustavad kas väljendus*- või sisu*plaani. Fonoloogia* ja semantika on seega Hjelmslevi tähenduses figuuride ehk mitte-märkide kirjeldus.

2. Alustades sellelt positsioonilt on otstarbekas /149/ mõningal määral kitsendada sõna figuur tähendust. Kui võtame arvesse, et kahes keeleplaanis on figuratiivsed ( feemilised ja seemilised) kategooriad minimaalseteks üksusteks, saab figuuri nimetust kasutada ainult nende feemide või seemide kombinatsioonide jaoks, mis on foneemideks või semeemideks, samuti viimaste erinevate korrastuste puhul. Terminoloogilisest seisukohast, kui on tegu mittelingvistiliste semiootikatega, on nimetuse „ semeem” ja eriti „foneem” kasutamine mittekohane. Siis on parem rääkida kas väljenduse figuuridest või sisu figuuridest.

3. Diskursiivses semantikas saab figuuri definitsiooni täpsustada, reserveerides selle vaid sisu figuuride tarbeks, mis suhestuvad väljendusplaani figuuridega loomulikus semiootikas (või loomulikus maailmas). Seega katab tuumfiguur* ainult semeemi figuratiivset osa, jättes välja korduvad kontekstuaalsed seemid (või klasseemid*). Selline figuuri kontseptsioon lähendab teda Gestalti mõistele, vormi teooriale ja Bachelardi figuurile selle erandiga, et semiootilist figuuri käsitletakse teisejärgulise üksusena, mida saab jagada nendeks lihtsateks üksusteks, mis on figuratiivsete kategooriate terminid ( feemid ja seemid).

4. Vaadeldes üldist generatiivset trajektoori*, näib diskursuse figuratiivne nivoo olevat instants, mida iseloomustavad uued investeeringud — sisu figuuride installatsioonid – mis on lisatud abstraktsele nivoole. Sellest vaatenurgast võib tõlgendada retoorika* figuure — näiteks metafoori* — kui erilist strukturaalset suhet mis ületab vahemaa diskursuse abstraktse ja figuratiivse nivoo vahel Selline definitsioon, kuigi kaugel sellest, et ammendada klassikalise retoorika kujundite loendit, näitab siiski selle termini kahe tähenduse — semiootilise ja retoorilise — erinevat iseloomu. On tõesti selge, et vaatekohad on erinevad ja meie perspektiivist on näiteks raske eristada retoorilisi figuure, mis on korralikult “stilistilised”, vastates enam-vähem stereotüüpsetele lausuja/enontsiaatori* toimimisviisidele, keele figuuridest, sellistest, mida Bréal integreeris oma süsteemi, et seletada semantilisi muutusi loomulikes keeltes. Teisalt tekib ka figuuride eristamise probleem sõtuvalt sellest, kas neid figuure vaadeldakse — nagu troopide* puhul — leksemaatilisel tasandil (seostatud teatud sõnaga lauses) või fraasiülesel, diskursiivsel tasandil. Teisel juhul võivad figuurid esineda isotoopide sidujatena/konnektoritena* või, laiemas mõttes, kui suhted tähenduste või nivoode vahel, kaotades seeläbi oma „stilistilise” spetsiifika. Lõpuks täheldatakse, et retoorilised figuurid näivad ületavat ainuüksi loomulike keelte problemaatika. Fakt, et näiteks filmis sisalduvad metafoorid ja metonüümid, näitab vähemalt seda, et diskursuse generatiivse trajektoori raamistikus kuuluvad figuurid semiootilise „ ühistuuma”alasse, eelnedes seega igasugusele manifestatsioonile* väljenduse mingis substantsis.

- FIGURATIVISATSIOON; METAFOOR