GENERATIIVNE GRAMMATIKA /162–164/

(grammaire générative, generative grammar)

 

1. N. Chomsky ja grupi Ameerika lingvistide poolt välja töötatud generatiivne ja transformatsiooniline grammatika on keerukas teooria, mida on võimatu esitada lühidalt seda moonutamata. Loobudes detailsest ülevaatest — mida võib hõlpsasti leida teistest teostest — keskendume üksnes nendele kõige põhilisematele joontele, mille koht komparatiivses semiootilises lähenemises on selge.

2. Generatiivse ja transformatsioonilise grammatika eesmärk on anda kõigi lausete* kirjeldus*, mis on kõigis loomulikes keeltes* realiseeritud või võimalikud (seotud kõneleva subjekti* loovusega*). See on niisiis lausetasandi(fraasiline) lingvistika (millest tuleneb ka selle sobimatus diskursuse analüüsiks), mida võib rakendada universaalselt. Selle eesmärk on määratleda süntaktilised, semantilised ja fonoloogilised universaalid*; ehkki küll selle näited on siiani tulnud peamiselt õhtumaade keeltest, eriti inglise keelest. See käsitleb loomulikku keelt mitte sotsiaalse tervikuna (F.de Saussure) vaid subjekti tegevuse valdkonda kuuluvana: siit ka Chomsky dihhotoomia sooritus/kompetentsus, mis vastab omaksvõetud epistemoloogilisele vaatenurgale. Seda tüüpi grammatika — mis tegeleb lausungi, aga mitte enontsiatsiooniga/lausumisega* — pretendeerib ideaalse kompetentsuse väljendamisele, mõistetuna programmatilisel moel (“küberneetilises” mõttes).

3. Generatiivne ja transformatsiooniline grammatika, olemuselt loogiline, on esitatud rangelt formaalsel* kujul: see on süntaktiline* lähenemine, mis eeldab — vähemalt alguspunktis — tähenduse kõrvalejätmist. Oma esimesel staadiumil abstraheerub ta tõepoolest sisust*, olles suunatud vaid lausungite grammatikalisusele*, sõltumata nende semantilisusest*. Alles seejärel antakse eelnevalt välja toodud formaalsetele struktuuridele semantiline tõlgendus*: semantiline komponent “haagitakse” seega süvastruktuuridele* külge. Öeldakse näiteks, et transformatsioonid on puhtformaalsed reeglid, mis ei põhjusta — kui välja jätta paar stilistilist* variatsiooni — sisu mingit modifitseerumist. See loogikast laenatud a priori positsioon, mille kohaselt interpretatsioon on sisu omistamine vormile, millel muidu puuduks sisu, on ilmselgelt ühitamatu saussure'iliku lähenemisega, mis välistab “sisu” ja “vormi” opositsiooni.

4. Chomsky grammatikat nimetatakse generatiivseks kahest vaatenurgast: see on eksplitsiitne*, sest seda saab formuleerida süsteemi kujul või formaalses* keeles; ja prediktiivne (või projektiivne), kuivõrd selle pakutavad kirjeldused ei kehti üksnes realiseeritud lausete vaid ka võimalike lausete kohta (vrdl /163/ genereerimine*). Samas aga toob see taas sisse korpuse* mõiste, olgugi et väidab end olevat selle elimineerinud oma deduktiivse* protseduuriga (mis annab metakeelele esmasuse objektkeele ees), kuivõrd selle reeglite kaasajastamine toimub siiski nimelt tänu korpusele, kui piiratud see ka oleks (vrdl kõik need “mini-korpused”, mida generativistid oma argumentide toetuseks diskussioonides näiteks toovad). Korpuse kontseptsiooniga seotud ammendavuse* [exhaustivité] ja adekvaatsuse* mõisted hüljatakse seejärel teiste, mitte just oluliselt valiidsemate kontseptsioonide nimel: aktsepteeritavus* ja grammatikalisus*, mis tuginevad kõneleva subjekti intuitsioonile* (kuivõrd lingvistilist objekti käsitletakse kui mitte enam empiiriliselt vaadeldavat).

5. Kui lõplikku hulka seisundeid sisaldav (Markovi tüüpi) mudel kõrvale jätta — mudel, mille Chomsky ise on kõrvale jätnud, kuna see välistab igasuguse hierarhia* ja viib iga loomuliku keele analüüsi puhul ummikusse — võib generatiivses grammatikas eristada kahte tüüpi “grammatikaid”: süntagmaatiline ja transformatsiooniline, milledest teine on esimese edasiarendus, olemata siiski samaloomuline.

6. Süntagmaatiline grammatika , mida nimetati algul mitte-kontekstuaalseks, ning mis hiljem integreeris endasse kontekstuaalsed reeglid, et teatud juhtudel grammatikalisust kaitsta, võimaldab vahetute moodustajate* analüüsi abil anda lause strukturaalse kirjelduse*, mida võib esitada puu*-diagrammi kujul. Selline kirjeldus tugineb teatud hulgale postulaatidele:

a) lausel võib olla ainult üks süntaktiline vorm

b) lause organisatsioon on binaarne: uue terminoloogia abil väljendatud alus/öeldis struktuur (nominaalsed/verbaalsed süntagmad), mis ulatub Aristoteleseni (kelle jaoks iga lausung oli põhimõtteliselt atributiivne), kuulutatakse universaalseks ja kaasasündinuks

c) derivatsioon*, mis on rajatud substitutsiooni kontseptsioonile (mille roll loogikas on hästi teada) loob baasi* kategoriaalsete* alakomponentidena süntagmaatilised klassid* (nominaalsed, verbaalsed süntagmad), milles esitatakse morfoloogilised* klassid (verb, nimisõna, omadussõna, artikkel jne), kuid selle käigus läheb kaduma metodoloogiline ühtsus (homogeensus*). Morfoloogilised klassid ise on aga ilma igasuguse eelneva kriitilise analüüsita üle võetud traditsioonilisest grammatikast. Vastupidiselt sellele, mida teatud generativistid väidavad, on taksonoomiline* kirjeldus lingvistikas kõike muud kui lõpetatud — see on fakt, mis selgitab generatiivse grammatika ilmse nõrga punkti.

d) ümberkirjutusreeglite* süsteem ja puu-diagrammid on selgelt seotud lineaarsusprintsiibiga*, olgugi et generativistliku projekti transformatsiooniline osa on selles osas teinud mitmeid korrektsioone (aga tõstatanud ka uusi probleeme).

7. Kuivõrd süntagmaatiline grammatika ei suutnud ilmselt omal jõul lahendada teatavaid raskusi (katkestatud moodustajad [constituants discontinus], teatud mitmetimõistetavuse tüübid, aktiivse suhe passiivsesse, ühildumise probleemid jne) pidi Chomsky abiks võtma teise, transformatsiooniliseks grammatikaks nimetatud protseduurikomplekti. Selle uue vaatenurga kohaselt ei piirdu analüüs enam /164/ ainult ühe, kirjeldustasandiga*, vaid on kaheplaaniline: süvastruktuurid* ja pindstruktuurid*, mille vahel leiavad aset transformatsioonid* (formaalselt defineeritud kui operatsioonid, mis süntagmaatilisele indikaatorile* rakendatuna transformeerivad selle järjekordseks puudiagrammiks), mis võimaldavad transformeeritavatel järjestustel toime panna liitmisi, lahutamisi, permutatsioone ja substitutsioone. Nagu J.Lyons märgib — seni kuni tranformatsiooniline grammatika omistab vaadeldavale lausele süvastruktuuri ja pindstruktuuri, sidudes nad süstemaatiliselt (vastavalt reeglitele), võib selle võrdsustada — välja arvatud eksplitsitatsiooni aspektis — traditsiooniliste grammatikatega.

– GENERATIIVNE TRAJEKTOOR; GENEREERIMINE, INTERPRETATSIOON; TRANSFORMATSIOON; KORPUS; GENERATIIVNE SEMANTIKA; KOMPETENTSUS; ESITUS.