Tagasi kevades...

Üleminek ei olegi eriti raske, siingi on väljas suhteliselt soe ja kevadine...
Olen tihti mõelnud et kirjutamine, jutustamine või joonistamine ei suuda edasi anda seda emotsiooni, mis reaalses situatsioonis tekib. Arvatavasti ei oska ma seda lihtsalt nii hästi teha. Seepärast muudab reisimine mind tihtipeale natuke kurvaks, sest alati tahaks ka teistele rääkida ja edasi anda seda, mida see reis mulle tegelikult andis või mida ma tundsin. Eriti teatud inimestega tahaks seda jagada ja see suutmatus seda nii autentselt teha muudabki natuke kurvaks. Sellest hoolimata on reisida väga tore ja mõnus. Piltide tegemine on ka üks viis proovida edasi anda kogetut, sellepärast mulle meeldib ka pilte teha, kuid siingi on mul väga palju areneda...
Praegu ei viitsi väga pikalt kirjutada, aga et sündmused meelest ära ei läheks, siis panen siia kirja veel mõned märksõnad seoses läbi saanud Sloveenia reisiga. Muide kaotasin oma eelmise aasta reisipäeviku ära, mis mind väga kurvaks teeb... võtsin selle kaasa, kuna seal oli palju ruumi ja mõtlesin ka selle reisi kohta midagi kirjutada, aga ei jõudnud eriti... Vist jätsin selle ühe noore lavastaja autosse, kes mind Ljubljanasse tõi või jäi teeäärde maha, kui ma tema autosse ronisin...
Aga märksõnad siis: pubiõhtu ja tantsimine; käsipalli veerandfinaalkohtumine Euroopa klubide meistrivõistlustel Celje ja Barcelona vahel, mille Celje võitis; sellele järgnenud tantsupidu, millel eestlased käima tõmbasid ja hinge sees hoidsid; natuke purjus Eesti meisterkokad improviseerimas kättesaadavatest materjalidest täidisega pannkookide tegemisel, mis tõsiselt head tulid; liigutav hüvastijätt; sõbralikud ja väga toredad inimesed...