Tagasi kodus...

...ja juba paar päeva. Ei ole viitsinud siia lihtsalt eriti midagi kirjutada. Tegelikult ei ole viitsinud suurt midagi teha, arvatavasti on praegu sisseelamisperiood. Samas läheks praegu juba hea meelega tagasi või ka kuhugi mujale. Viimastel päevadel tagasi tulles sai küll juba kodust, oma voodist ja korralikust kõhutäiest unistatud, viimase täitmisel oli abiks Lido – lihtsalt ei jõudnud enam oodata. Unistused Lido rikkalikust lauast muutusid läbivaks teemaks pea igal vahelejäänud söögikorral, mis loomulikult eriti abiks ei olnud.
Mis jäi Itaalias tegemata? Esiteks jäi Itaaliast hankimata külgkorv, aga sealsed ei ole ka eriti minu maitse – nad lihtsalt ei sobiks minu Jawa külge. Siiski oli “naabrinaine” Marta lausa vapustav, kuid terve küla noormehed ajasid hirmu nahka, sest nende silmist paistis ainus soov hakata minu naabrimeheks. Nad moodustasid seal lausa järjekorra, tundmata kohalikke ristiisasid ja teadmata kombeid ei hakanud ma plaani pidamagi. Odav Itaalia vein on samuti müüt, vähemalt meie jaoks, sest me lihtsat ei näinud sellist asja. Me ei sattunud Itaalias ühtegi supermarketisse, paari me eemalt nägime ainult. Niisiis lahendab selle probleemi mõni kohalik supermarket, nii et kes tahavad Itaalia veini, võivad esitada tellimusi ja me lähme järgmine nädal tooma. Veel on Itaaliast tulekul hulk nahka üle jäänud, et kui kellelgi on puudu, siis võib laenata. Enamasti tahetakse sellest vist just lahti saada või tõmmatakse kuhugi kõrva taha kokku. Minul koorub seda selja pealt lausa ruutmeetrite kaupa. Peaks tegema soodusmüügi nagu Abakhani kangapoes – müüks kastist kilo hinnaga.
Ah, mis ma siin ikka rohkem jahun praegu, sõidan hoopis Eesti tervisevetele ja tulen homme tagasi ja nädalavahetusel olen juba Lätis.


Foto: 25.04.04, Ventspils, Läti. Pilt on suhteliselt lähedalt tehtud @28mm ja seetõttu on kahjuks kogu see värk igat pidi kõver.