SAATJA/VASTUVÕTJA /94–95/

(destinateur/destinataire, sender/receiver)

1. R. Jakobsoni lingvistilise kommunikatsiooni skeemist üle võetud terminid saatja ja vastuvõtja (tavaliselt väikese algustähega), tähistavad kõige üldisemas mõttes kahte kommunikatsiooniaktanti (informatsiooniteoorias* nimetatakse neid ka allikaks ja retseptoriks, aga mehaanilisest ja mitte-dünaamilisest vaatenurgast). Kui neid vaadeldakse kui iga lausungi loogiliselt eeldatavaid implitsiitseid aktante, nimetatakse neid lausuja* [ énonciateur] ja lausutu* [énonciataire]. Kui neid aga, vastupidi, eksplitsiitselt mainitakse ja nad on seega lausungi-diskursuses äratuntavad (näiteks mina/sina), nimetatakse neid jutustaja* [narrateur] ja jutustatu[narrataire]. Ning lõpuks, kui diskursus reprodutseerib kommunikatsiooni struktuuri selle simuleerimise kaudu (vrdl dialoog*), nimetatakse neid vestleja* [interlocuteur] ja vesteldatu [interlocutaire].Nendel viimasel kolmel juhul on selge, et meil on tegemist delegeerimise* juhuga, milles algallikaks olid saatja ja vastuvõtja

2. Narratiivsete aktantidena vaadeldes on Saatja ja Vastuvõtja (sellisel puhul tavaliselt suure tähega) aktantsiaalsed väärtused, mida iseloomustab ühepoolse presupositsiooni suhe (Saatja kui eeldatud termini ja Vastuvõtja kui eeldava termini vahel). Sellest tulenevalt on nendevaheline kommunikatsioon asümmeetriline. Paradigmaatiliselt on Saatja hüperonüümilises* suhtes Vastuvõtjaga, kuna aga viimane on hüponüümilises* positsioonis. See asümmeetria võimendub nende kahe aktandi süntagmatisatsioonil, mil nad esinevad kui kaks ühe objektiga seotud objekti. See toimub näiteks osaleva kommunikatsiooni* puhul. Saatja ja Vastuvõtja on stabiilsed ja püsivad narratiivsed aktandid, mis tahes kommunikatsiooniaktantide rolle nad ka omandaks. Seega edastab subjekt-Vastuvõtja saatjana teavet omaenda soorituse kohta. /95/

3. Saatja, keda tihti eeldatakse kuuluvat transtsendentsesse* universumisse, on see, kes edastab subjekt-Vastuvõtjale (immanentsesse* universumisse kuuluvale) mitte ainult modaalse kompetentsuse* elemendid vaid ka kõnealuse väärtustehulga. Saatja saab edastuse, mis puudutab subjekt-Vastuvõtja soorituse tulemusi, Saatja osaks jääb see sooritus kinnitada. Sellest vaatenurgast ja narratiivse* skeemi raames võib vastandada manipulatoorse Saatja (algne saatja) seadusandlikule Saatjale (lõplik Saatja).

4. Lähtudes narratiivi poleemilisest* struktuurist, eeldab subjekti* ja anti-subjekti kohalolu Saatja (S1) ja anti-Saatja (S2) olemasolu. See vastandite-telg võib siis—- vastavalt semiootilisele ruudule* — lahti hargneda ning tekitada vastanditena kaks uut aktantsiaalset positsiooni: mitte-saatja (~S1) ja mitte-anti-Saatja (~S2). Juhtub näiteks, et S1 omandab pragmaatilisel* dimensioonil aktiivse ja sooritava Saatja rolli (modaalse kompetentsuse elemente edastades) positiivse deiksise* raames, kuna aga ~S2 on kognitiivsel* dimensioonil passiivne Saatja (saades teabe subjekt-Vastuvõtja tegutsemisest ja seda kinnitades) ja seega kuulub negatiivsesse deiksisesse. Sellisel juhul on aktiivne Saatja algne, soodustades liikumist ja tegevust (sel juhul on ta seotud manipulatsiooniga*); passiivne Saatja on lõplik, noppides tegutsemise viljad (sanktsioneerimise* raames). Ometi ei ole kindel, et nende aktantide selline organisatsioon semiootilisel ruudul on tegelikult osa narratiivsest struktuurist selle kanoonilises mõttes.

5. Narratiivide analüüsi käigus on mõnikord vajalik eristada individuaalset Saatjat (kättemaksu* puhul ilmnev) ja sotsiaalset Saatjat (kellelt nõutatakse õiglust*). Kumbki nendest kahest aktandist võib ilmutada teisega ühilduvat või ühildamatut asjassepuutumist.

– NARRATIIVNE SKEEM; NARRATIIVNE TRAJEKTOOR