DISTRIBUTSIOON (109–110)

(distribution)

 

• Distributsioon on kontekstide* (või keskkondade) kogu, milles võib leida eelnevalt kindlaks tehtud üksuse* . Kui kaks või enam üksust esinevad samas kontekstis, nimetatakse neid distributiivselt ekvivalentseteks üksusteks. Vastupidiselt, kui üksustel puudub ühine kontekst, õeldakse nad olevat komplementaarses distributsioonis. Nende kahe äärmusliku juhu kõrval on leksikograafias erinevate lekseemide* seas loomulikult kõige sagedasem osaliselt ekvivalentse distributsiooni esinemine nagu seda on osaline sünonüümia* (või parasünonüümia*).
• Näidates, et kaks või mitu üksust võivad ilmneda identsetes kontekstides, lubab distributsioon analüütikul sisu* tasandil kinnitada ühiste seemide* olemasolu ja siis jätkata semantilise reduktsiooniga*. Veelgi enam, kui antud üksus säilitab ühe või enam seemidest kõigis võimalikes kontekstides, võib neid seeme vaadelda kui selle üksuse seemilist tuuma* (noyau), vastupidiselt “komplementaarses distributsioonis” olevatele konteksuaalsetele seemidele* (mis varieeruvad vastavalt konteksti alahulkadele*).
• Distributiivne analüüs (L. Bloomfield, Z.S. Harris) põhineb algselt tähistaja* lineaarsusel. Sellisel analüüsil on induktiivne* ja deskripitiivne iseloom. Selle peamine eesmärk on eristada distributsioone, s.o. kontekste, kust antud lingvistilist üksust leida võib. See protseduur, mis teoreetiliselt väldib vajadust tähenduse* kriteeriumi järele, baseerub koosesinemisel* (co-occurence). Selgitades süntagmaatilise* telje elementide sobivuse* (compatibilité) või mittesobivuse vahelisi suhteid, võimaldab distributiivne analüüs, võttes arvesse tuvastatud kombinatsioonid* ja piirangud*, välja tuua distributiivsed klassid. Sedasorti lähenemine, mis on loomult taksonoomiline*, viib lause segmenteerimiseni ja /110/ lõpuks vahetute moodustajate* (constituants) analüüsini ( mis oli generatiivse grammatika* alguspunkt).
• Distributiivse analüüsi meetodeid võib kasutada semiootikas kui avastus-* (découverte) või verifikatsiooni* protseduure. Avastusprotseduuridena lubavad need meetodid analüütikul tuletada semantilisi opositsioone* ja nimetada seemilisi kategooriaid* baseerudes kontekste eristaval diskriminatoorsel* kriteeriumil. Verifikatsiooniprotseduuridena alustavad need meetodid eelnevalt määratletud üksusest, feemist* või seemist* ja jätkavad selle olemasolu tuvastamisega antud keeles või diskursuses. Avastusprotseduurina on sellist lähenemist peetud induktiivseks, verifikatsiooniprotseduurina peetakse seda deduktiivseks*.

- LINEAARSUS; MOODUSTAJA; SÜNTAGMAATILINE; TAKSONOOMIA; KORD