Kuigi veebilehekülgedel ja tavakohastel trükistel on palju ühiseid graafilisi, funktsionaalseid ja toimetusalaseid sarnasusi, on veebipõhise teabe põhiliseks kättetoimetuskohaks arvutiekraan, mitte trükitud leht, ning arvutiekraan on trükitud lehest väga erinev. Arvutiekraanid on enamasti väiksemad kui enamik avatud raamatuid või ajakirju. Tüüpiline viga veebikujunduses on lehekülje esitamine üle ala, mida enamik vaatajaid oma seitsmeteist- või kaheksateisttollistelt kuvariekraanidelt näeb.

Veebilehekülje graafika “ohutu ala” on määratletud kahe teguriga: tavalise ekraani minimaalne suurus ja veebilehekülgede trükkimiseks kasutatava paberi laius.

Enamik akadeemilises maailmas ja äris kasutatavaid kuvariekraane on seitsmeteist- kuni kaheksateisttollised (43-48 cm) ning enamik on seatud kuvama 800 x 600 pikslist pilti. Veebilehe graafika, mis ulatub üle kõige tavalisema kuvariekraani laiuse, valmistab ebamugavust paljudele lugejatele, kuna nad peavad terve lehekülje küljenduse nägemiseks kerima nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt. On niigi halb kerida ühes suunas (vertikaalselt); kahes suunas kerimine on eriti tülikas.

Isegi väikestel arvutiekraanidel on võimalik esitada materjale, mis on tavaliste Letter-, Formal- või A4-formaadis paberite jaoks liiga laiad. Uuemad brauserid (veebilehitsejad) üritavad printimisprobleeme lahendada võimalusega skaleerida lehekülje sisu nii, et see mahuks standardse paberi laiusesse. Kuid paljud kasutajad ei ole võimalusest “sobita lehele” (fit to page) teadlikud. Teine probleem on see, et laiad lehed, mis on paberi jaoks skaleeritud, on sageli loetamatud, kuna trükk on üleliia kokku surutud. Kuid paljude veebilehekülgede puhul on printimine siiski teisejärguline mure. Tuleb lihtsalt olla teadlik, et lugejad võivad kaotada küljenduse parempoolse serva või kasutada skaleerimist, kui nad prindivad laiu lehekülgi standardsele vertikaalasendis paberile. Rohkelt teksti sisaldavad leheküljed peaksid alati olema kujundatud nii, et neid oleks võimalik korralikult printida, kuna lugemismugavuse huvides prindib suurem osa kasutajatest materjalid välja. Kui lehekülje paigutus on liiga lai, kaotavad lugejad iga rea paremast äärest mitmeid sõnu või peavad leppima väikese trükiga.

Veebilehekülg võib olla suvalise pikkusega, kuid keskmise lugeja tähelepanu köitmiseks on kasutada vaid umbes 300 ruutsentimeetri suurune ala lehekülje ülaosas, kuna see on ainus, mida lugeja lehekülje laadides näeb. Üks oluline erinevus veebilehekülje ja trükitud lehe disaini vahel on see, et kui lugeja pöörab raamatu või ajakirja lehte, ei näe ta korraga mitte üksnes tervet järgmist lehte, vaid kahte kõrvuti lehekülge. Seega on trükidisainis kaks kõrvuti lehekülge graafika aluskomponendiks.

Trükidisain võib saavutada sellise disaini ühtsuse ja infotiheduse, mida veebidisain ei saa matkida. Vaatamata kuvariekraani suurusele, näeb lugeja siiski ühte lehekülge korraga ja isegi 21-tolline ekraan kuvab vaid nii palju informatsiooni, kui leidub väikese ajakirja kõrvuti olevatel lehekülgedel.

Graafika “ohutu ala” mõõtmed edukaks printimiseks on:

• Maksimaalne laius = 560 pikslit
• Maksimaalne kõrgus = 410 pikslit (nähtav ilma kerimiseta)

Graafika “ohutu ala” mõõtmed 800 x 600 ekraanile:

• Maksimaalne laius = 760 pikslit
• Maksimaalne kõrgus = 410 pikslit (nähtav ilma kerimiseta)

Iga veebilehekülje sobiva pikkuse määramine nõuab nelja teguri tasakaalustamist:

1. Lehekülje ja ekraani suuruse suhe

2. Meterjali sisu

3. Kas lugeja peaks sisu lehitsema võrgus või hilisemaks lugemiseks välja printima või alla laadima

4. Lugejate võrguühenduse kiirus

Uurijad on täheldanud, et arvutiekraanidel kerimine kipub tekitama orientatsioonikaotust. Konteksti kaotus on lugejale eriti tülikas siis, kui niisugused põhilised navigeerimiselemendid nagu dokumendi pealkirjad, asukoha identifikaatorid (menüüd) ja lingid teistele lehekülgedele kaovad kerimise ajal ekraanilt. Selle orientatsioonikaotuse tõttu tuleks eelistada navigeeritavate veebilehekülgede loomist, mis ei sisaldaks rohkem kui ühe või kahe ekraanitäie jagu informatsiooni ning mis kasutavad lehekülje alguses ja lõpus kohalikke navigeerimislinke (nupukesed edasi ja tagasi liikumiseks jne). Pikad veebileheküljed eeldavad, et lugeja jätab meelde terve hulga teavet, mis kerimise käigus ekraanilt kaob. Seetõttu kaob lugejatel kergelt kontekstitunnetus, kui navigeerimisnupud või peamised lingid ei ole nähtavad.

Pikkadel veebilehekülgedel sõltub lugeja navigeerimisel vertikaalsest kerimisriba liugurist (libisev kastike kerimisribal). Mõnedel graafikaliidestel on kerimisriba liuguri suurus fikseeritud ning ei anna aimu, kui suur on dokumendi see osa, mis ekraanile ei mahu - nii et kasutajad ei saa ettekujutust lehekülje tegelikust pikkusest. Väga pikkadel veebilehekülgedel võivad juba väga väikesed liigutused kerimisribal täielikult muuta ekraani visuaalset sisu, jätmata lugejale mingisugust tuttavat märki, mille järgi orienteeruda. See ei jäta lugejale muud võimalust, kui kerimisribal nooltega aeglaselt allapoole liikuda või riskida lehekülje osade möödalaskmisega.

Sellegipoolest on pikkadel veebilehekülgedel omad eelised. Koostajatel on neid sageli lihtsam korraldada ja lugejatel alla laadida. Veebilehekülje disainijal ei ole vaja hallata nii palju linke ning kasutajad ei pea teemakohase teabe kogumiseks alla laadima erinevaid faile. Pikad leheküljed on eriti kasulikud sellise informatsiooni andmiseks, mida tavaliselt otse Internetist ei loeta (praktikas tähendab see iga dokumenti, mis on pikem kui kaks prinditud lehekülge). Pikki lehekülgi saab kasutajasõbralikumaks muuta, paigutades lehele regulaarsete vahemike järel tagasi üles viivad nuppe (hüperlinke). Sellisel juhul ei pea lugeja liiga kaugele kerima, et leida navigeerimisnuppe, mis ta kiiresti tagasi lehekülje ülaotsa viivad.

Igal veebileheküljel, mis on pikem kui kaks vertikaalset ekraani, peaksid olema allosas “hüppamisnupud”. Kui aga lehekülg on liiga pikk või sisaldab liiga palju graafikat, võib selle alla laadimine aeglase ühendusega lugejatel võtta väga kaua aega. Mahukad veebileheküljed ohtrate illustratsioonidega võivad ühtlasi ületada kasutaja veebibrauseri RAMi (muutmälu) piire, nii et brauser jookseb kokku või lehti ei õnnestu õigesti kuvada või printida.

Sisu ja lehekülje pikkus

On arukas hoida tihedalt seotud informatsioon ühel veebileheküljel, eriti kui eeldada, et kasutaja teksti prindib või salvestab. Sisu ühes kohas hoidmine muudab printimise või salvestamise kasutajale lihtsamaks. Aga rohkem kui nelja ekraanitäie jagu teavet sunnib kasutajat sedavõrd palju kerima, et lehekülje kasutamine Internetis halveneb. Selleks et pakkuda pika dokumendi puhul nii head Internetis lugemise kui ka sisu lihtsa printimise või salvestamise võimalust, tuleks juhinduda alltoodust:

• Jagage dokument tükkides, nii et üheski tükis ei sisalduks koos piltide või joonistega rohkem kui kahe prinditud lehekülje jagu teavet. Kasutage ära veebi võimalusi ja lisage tekstile linke.
• Andke link eraldi failile, mis sisaldab kogu teksti ja mis on kavandatud nii, et kasutaja saaks ühe sammuga kogu seotud materjali välja printida või salvestada. Ärge unustage lisada tekstile internetiversiooni URL-i, et kasutajad saaksid leida muudatusi ja korrektselt allikale viidata.
  

Üldiselt tuleks järgmiste lehetüüpide puhul eelistada lühemaid veebilehekülgi:

• Isiklikud koduleheküljed ning veebilehekülgede teiste osadeni juhatavad navigeerimisleheküljed (sisukorrad)
• Dokumendid, mis on mõeldud internetis sirvimiseks ja lugemiseks
• Väga suure/mahuka graafikaga leheküljed

Pikemaid dokumente iseloomustavad üldjuhul järgmised tunnused:

• Neid on lihtsam hallata (sisu on ühes kohas, mitte lingitud tükkidena)
• Nende struktuur sarnaneb rohkem paberdokumentidega (ei ole tükeldatud)
• Kasutajatel on neid lihtsam alla laadida ja välja trükkida