SÜNTAKS (377–379)

(syntaxe, syntax)

1. Loogikas on süntaks vastandatud (ja komplementaarne) semantikale*. Semiootikas on süntaks ja semantika semiootilise grammatika* osised [composantes*].

2. Lingvistika seisukohalt loetakse süntaksit üheks kahest (millest teine on morfoloogia*) grammatika osaks. Selle nurga alt on morfoloogia õpetus üksustest, millest pannakse kokku lauseid [phrase*], samas otsib süntaks võimalusi nende suhete ja/või konstrueerimise reeglite kirjeldamiseks.

3. Selline süntaksi kontseptsioon muutus drastiliselt, kui morfoloogia* staatus grammatilistes süsteemides kahtluse all pandi. Kuna Indo-Euroopa keeled, mida möödunud sajandil peamiselt uuriti, on oma loomuselt sõnamuutlikud [flexionnel], oli morfoloogilistel klassidel (nimisõnad, verbid, omadussõnad jne.) lingvistikas suur tähtsus ja neid sai kergesti lugeda süntaktiliste kirjelduste baasüksusteks. Uurimisvälja laienemisel teistele loomulikele keeltele tuli ilmsiks kolme sorti klasside olemasolu, mida võis võtta süntaktiliste arvestuste üksustena; lisaks morfoloogilistele/378/ klassidele leiduvad tõepoolest “süntaktilised” klassid (või süntaktilised funktsioonid*, nagu on subjekt, predikaat, epiteet jne.) ja “süntagmaatilised” klassid (nimisõna- ja verbigrupid, determineeriv/ determineeritud, jne.). Niisiis avanes teoreetikutele kaks lahendust. Esimene oli sünteesiüritus konstrueerimaks süntaktilisi üksusi, kasutades piiranguid, mis rahuldasid kolme tüüpi klasside nõudmisi (seda teed läks L.Hjelmslev). Teine lahendus on teha grammatikalise teooria konstrueerimise alguses valik antud baasüksuse tüübi järgi, isegi kui see toob kaasa ülesande lahendada neid probleeme, mille tekitavad teised klassid hierarhiliselt madalamal tasemel. Niisiis puutume ootamatult kokku süntagmaatiliste grammatikate (ja süntaksitega) (näiteks generatiivne* grammatika, mis on teinud valiku süntagmaatiliste distributiivste* klasside kasuks), kategoorialiste grammatikatega (tegeleb morfoloogiliste klassidega), mida on arendanud loogikud nagu Ajdukiewicz, Bar-Hillel jne. ning süntaktliste grammatikatega kitsamas mõttes (vrd. Tesnière'i strukturaalsed süntaksid ja ka meie aktantsiaalne süntaks).

4. Süntaksi staatuse saab kindlaks määrata vaid vastavana semantikale, millega ta moodustab semiootilise süsteemi (või grammatika). Pealiskaudne uuring teeb võimalikuks eristada semantilisi ja süntaktilisi suhteid samas osalauses. Nii näiteks süntagmas “mäetipp” nõuab “tipp” “mäge”, samal ajal kui semantiliselt on see nii-öelda vastupidi. Teisisõnu, süntaktilised suhted (siin hüpotaktilised) põhinevad süntaktilistel klassidel sõltumata nende semantilisest väärtusest ja kehtivad niisiis kui autonoomne korrastatus (süntaktiline struktuur).

Selle käigus tekib teine probleem. Kas süntaktilised struktuurid on oma olemuselt semantilised (s.o. kas nad on tähenduslikud) või on nad tähenduslikult tühjad? On kaks vastandlikku seisukohta. Formaalseid süntakse arendatakse ilma mingi viiteta tähendusele; formaalse* keele sümboleid (a,b,c) eristatakse üksteisest ainult diskrimineerival* viisil ja nende eristav/diskreetne* (discret) iseloom põhineb “negatiivsel tähendusel” (a ei ole b). Täpselt nagu loomulike keelte foneemide* korraldust, võib ka formaalset süntaksi lugeda väljendusvormist (sõna hjelmslevilikus tähenduses) tulenevana. Vastupidiselt neile tunnustavad kontseptuaalsed süntaksid süntaktilisi suhteid kui tähenduslikke (tulenevana sisuvormist) isegi juhul kui nad on abstraktsed ja neid võib kõrvutada loogiliste suhetega. Semiootilise teooria jaoks on see fundamentaalne valik: kui formaalse süntaksi sümbol-üksused on tähestik (s.o. igasugune inventarinimestik (inventory), mida vahetevahel kutsutakse valesti “struktuuriks”) , mida siis käideldakse teatud operatsionaalsete reeglitega*, on kontseptuaalse süntaksi üksused organiseeritud taksonoomiasse* (teatud elementaarne morfoloogia) milles toimuvad süntaktilised operatsioonid. Semiootiline süntaks, mille me välja pakume, on nii aktantsiaalne (ja on seetõttu rangelt võttes süntaktiline) kui kontseptuaalne. /379/

5. Süntaks nii traditsioonilises kui tänapäevases tähenduses (oma generatiivsete ja transformatsiooniliste laiendustega) on põhiolemuselt lausesüntaks, mis uurib ainult kombinatsioone, substitutsioone ja ekvivalentsusi, mis asuvad piiratud süntagmaatilises üksuses. Narratiivsuse* uuringud aga on näidanud, et eksisteerivad laiemad lauseülesed süntagmaatilised organisatsioonid ja tõestanud ka nende universaalsust, kuna on selgunud, et taolised korrastatused on iseloomulikud kõikidele etnolingvistilistele kogukondadele. Teisalt on transformatsiooniline grammatika näidanud — tegemata sellest kõiki võimalikke järeldusi — et, näiteks, kaks või rohkem süvatasandi lauset võivad vastata ühele pindtasandi lausele. See tähendab, et lause dimensioonid ei sea läbimatuid piiranguid süntagmaatiliste korrastatuste avastamisele. Lõpuks, generatiivne lähenemine võimaldab võtta süntakse kui paljukorruselisi konstruktsioone, mille igal korrusel on oma süntaktiline formuleering ja omad konversiooni*-reeglid (teatav kinnituse/homologatsiooni vorm), mis lubavad liikuda ühelt korruselt teisele. Kõik see seab paika eelistatavad tingimused erinevatele uurimissuundadele, mille eesmärgiks on sellise süntaksi arendamine, mis poleks enam fraasiline [phrastique], vaid diskursiivne.

6. Praeguste semiootiliste uurimuste seis — spetsiifiliste objektide analüüsid ja teoreetilised refleksiooni — lubavad võtta semiootilist grammatikat kui hästi käimaläinut. Kuigi selle erinevaid osi on tänini arendatud ebaühtlaselt, on sellise teooria raamistik ja kontuurid küllaltki täpsed. Niisiis eristame me süntaktilist komponenti ja semantilist komponenti*. Kumbagi võib formuleerida kahel sügavusel. Semio-narratiivne süntaks hõlmab sellisel juhul süvatasandit, fundamentaalse süntaksi oma ja pindtasandit, kus asub (kitsamas tähenduses) narratiivne süntaks.

- MORFOLOOGIA; FUNKTSIOON; GRAMMATIKA; GENERATIIVNE TRAJEKTOOR; SÜNTAKS FUNDAMENTAALNE; SÜNTAKS NARRATIIVNE; SÜNTAKS DISKURSIIVNE; SÜNTAKS TEKSTUAALNE