2. Semioloogiline projekt (projet) sel määral kuivõrd seda püüti arendada saussure´liku määratluse kitsastes raamides (ja väljaspool igasugust seost kaasaegse humanitaarteaduste epistemoloogiaga) taandus pea eimillekski. „Süsteemi“ mõiste selles projektis välistab semiootilise protsessi ja seega ka erinevad märgilise tegevuse liigid, „märkide“ uurimine, mis sisaldub kommunikatsiooniteoorias* ja seisneb „keelemärgi“ mudeli peaaegu mehhaanilises kasutamises jmt — kõik see viis varsti praktikas väga väheseni: mõningate kunstlike abikoodide uurimisele (vrd L. Prieto, G. Muneni tööd). Niisiis hakkas S. tunduma lingvistika lisandina.

3. Saussure´i määrava mõju põhjusi tuleb otsida mitte selles eelpoolmainitud formuleeringus, vaid tema poolt välja töötatud üldises keeleteoorias. Prantsuse S. levis Saussure´i õpetus Hjelmslevi tõlgenduses (vrd R. Barthes´i „Semioloogia alused“, A. Greimasi „Struktuurne semantika“). See on seletatav sellega, et Hjelmslev, säilitades Saussure´i termini, andis sellele täpse määratluse: semioloogia all mõistab ta teaduslikku metasemiootikat, mille objektiks on mitteteaduslikud semiootikad: seega välistab ta semioloogia vallast, üheltpoolt, konnotatiivsed semiootikad (teiste sõnadega — konnotatsioonide keeled), teisalt — need metasemiootikad, mille objektideks on teaduslikud semiootikad (näiteks loogilised keeled).

4. Nimetatud terminoloogilised peensused, mis võivad näida ebaolulistena, tunduvad meile siiski hädavajalikud kui teatud tõukepunktid, kuna võimaldavad selgelt mõista printsipiaalseid seisukohti, mis viisid üha suurema lahknemiseni semioloogia ja semiootika vahel. Nii oli hjelmslevliku semioloogia määratluse suhtes R. Barthesi esimeseks „ebalojaalsuseks/reetmiseks“ veel enne seda, kui ta kirjutas oma „Alused“, huvi /337/ just keele konnotatiivse külje vastu (vrd tema „Mütoloogiad“, st valdkonna, mille Hjelsmslev lülitas välja semioloogia määratlusest ja mida meie paigutame, esiteks, sotsiosemiootika* (pidades silmas sotsiaalseid konnotatsioone), teisalt — psühhosemiootika* (pidades silmas individuaalseid konnotatsioone) valda. On silmnähtav, et see oli mitte „reetmine“, vaid teatud põhimõtteline seisukoht märkide ja keelte suhtes. Seniajani on värske mulje shokist, mille tekitas selle sammu originaalsus ja peaaegu viivitamatult järgnenud tulemus: selliselt mõistetud semioloogia kodanikuõiguste tunnustamine. Samal ajal jättis taoline kaudne lähenemine keelele liiga palju kirjeldaja (või kirjutaja) intuitsiooni kanda: kuna tähistaja on konnotatiivsetes keeltes hajutatud kogu diskursuse vältel ja otsesele struktureerimisele kättesaamatu, siis võib talle läheneda vaid eelnevalt ja arbitraarselt postuleerides tähistatava. Sel määral, mil konnotatiivse loomuga semioloogilist uurimust ei toetanud kujutlus, mis oli allutatud rangele kontseptuaalsele distsipliinile, viis ta vältimatult üldiste kohtade küllusele, kui ainult mitte ei laskunud teoreetiliste aluste otsingutele teistes teadustes, näiteks, mingis psühholoogia vormis — ja siis olime me selle tunnistajateks, kuidas liigendamatu/jagamatu objektsemiootika muutub „tähistajaks“ psühhoanalüütiku jaoks, — või mingis sotsioloogilises teoorias — ja siis me nägime, kuidas semioloogia saab teatud ideoloogiliste teooriate hilinenud õigustuseks. Kui ainult tähistatavad saavad õiguse vabalt valida omaenda tähistajaid — aga me ei tea, kas järjekindla konnotatiivse lähenemise puhul on kuidagi teisiti võimalik — on jälgitav lahtiütlemine semiootika põhipostulaadist, tähistaja ja tähistatava vastastikusest määratusest, mis määrab ära semiootika eripalgelisuse ja jõu.

5. „Reetmine“ vastupidises suunas — jällegi Hjelmslevi semioloogiamääratluse suhtes — seisnes huvis metasemiootika vastu, mille objektsemiootikateks olid teaduslikud semiootikad (st teadusliku diskursuse liigid ja formaalsed keeled), valdkond, mille Hjelmslev määras loogikute ja matemaatikute pärusmaaks. Muidugi ei olnud jutt sellest, et neid asendada, kuigi semiootikute ja loogikute vaatepunktide erinevus aitas neil vahel üksteist täiendada, vaid selles, et vaadata, kuidas nad lahendavad kõige teravama probleemi, kirjelduse metakeelte* probleemi. See lähenemine Viini loogikakoolkonnaga ja selle võrsetega ingliskeelsetes maades (kus semiootikat määratletakse kui kahe koostisosa — süntaksi ja semantika — ühendust), aga samuti Poola matemaatilise koolkonnaga (mis töötas metakeelte hierarhia probleemi kallal) ainult kinnitab Hjelmslevi poolt esitatud „teadusliku“ metalingvistilise kirjelduse nõuet. Sellega seoses tuleb öelda, et semioloogia (kitsas tähenduses, nagu me nüüd seda mõistame) ei huvitunud kunagi eriti semantika probleemidest, tõlgendades tähistatava kirjeldust lihtsalt kui parafraseerimise* probleemi. Kuid et vältida kontrollile allutamatut subjektiivsust, peab parafraas alluma teatud reeglitele, ja tähistatava (mingi semiootika) parafrastiline kirjeldus peab olema allutatud analüüsile: kui ta osutub konstruktiks, siis peab ta olema koherentne ja adekvaatne. /338/ Erinevalt sellest, mida mõned väidavad, ei ole siin jutt mitte lingvistika ülemuslikkusest semioloogia suhtes, vaid üldistest tingimustest, milles kulgeb igasugune tegevus, kui ta on teaduslik. Üha süveneb lõhe semioloogia mille jaoks loomulikud keeled on parafraasi instrumendiks semiootiliste objektide kirjeldamisel ja semiootika, mis püstitab esmaülesandena vastava metakeele loomise, vahel.

6. Viimaseks tugipunktiks on lingvistika ja semioloogia/semiootika vaheliste suhete hinnang. Esmapilgul ei tunnista semioloogia lingvistika prioriteeti, rõhutades märkide ja organisatsioonide, mis on kindlaks tehtud mittekeeleliste semiootiliste süsteemide sees, spetsiifilisust, samal ajal kui semiootikat loetakse otseselt seotuks lingvistika meetoditega. Tegelikult aga — ja see on eriti selge visuaalsete semiootikate vallas — postuleerib semioloogia rohkem või vähem eksplitsiitselt, et loomulikud keeled on vahendajateks tähistatavate, mis kuuluvad mittekeeleliste semiootikate (kujutised, maalikunst, arhitektuur jne) alla, tõlgendusprotsessis. Alates „Moe süsteemist“, sellest Barthesi kõige hjelmslevikumast tööst, kus riietuse semiootika kirjeldamiseks kasutab autor vahendajana „kirjalikku moodi“ (arvates siiski, et see on mugavuse küsimus, aga mitte metodoloogiline nõue), tuleme me maalikunsti semioloogia kui maalikunsti diskursuse mõistmiseni. Arusaamatus pärineb ajast, kui lingvistika teoreetikud, nagu näiteks Jakobson, võideldes „mõtlemise“ psühhologismi, mida väljendatakse „tööriista“ — keele abil, vastu, kinnitasid tuliselt nende kahe „olemuse“ lahutamatut iseloomu. Selle tõiga tunnistamisest, et ei eksisteeri keelt ilma mõtlemiseta ja mõtlemist ilma keeleta, ei järeldu sugugi, et loomulikke keeli tuleb lugeda „mõtlemise“ ainukesteks mahutiteks: teised semiootikad, mittelingvistilised, on samuti keeled, see tähendab tähenduslikud vormid. Seega, terminid „tajutav“ ja „üleelatav“, mille abil me tähistame näiteks arhitektuuriliste vormide mõju meile, ei ole midagi muud, kui nende vormide tähistatavad, milledele peab arvatavasti andma seletuse spetsiaalselt loodud metakeel, enam-vähem adekvaatne, kuid arbitraarne.

- Semiootika, Märk, Ikoonilisus, Sisu.