ARBITRAARSUS 18-19

( arbitraire, arbitrariness)

1. Termin arbitraarsus (märgi-) Saussure`i teoorias on mõnevõrra ebatäpne. Ta kirjeldab tähistajat* ja tähistatavat* ühendava suhte* iseloomu. See suhe, mis moodustab lingvistilise märgi, on põhjendamatu ja motiveerimatu (s.t tuletamatu kausaalsusprintsiibi kaudu). Ajalooliselt on termin olulist rolli mänginud, lubades Saussure`l, muu seas põhjendada (loomuliku) keele* kui vormi autonoomsust.

Kuigi tähistatava „laud“ ja tähistava „laud“ vahel ei eksisteeri põhjuslikku või „loomulikku“ suhet, on sellegipoolest võimatu, kui võtta arvesse keele (või igasuguse semiootika) funktsioneerimise põhimõtteid, mitte märgata nõutava ( nécessaire) suhte (E. Benveniste) või retsiprookse presuppositsiooni* (L. Hjelmslev) olemasolu tähistaja ja tähistatava vahel. Seda suhet nimetatakse semiootiliseks funktsiooniks* (L. Hjelmslev) ja selle kehtestamine (või semioos) määratleb esmalt ja peamiselt keeleakti *. Seega, loogilises plaanis on see suhe nõutav. See on tarvilik ka sotsiaalsest vaatepunktist: kuigi loomuliku keele märgid on konventsionaalsed (teine Saussure`i välja pakutud termin), pole nad arbitraarsed, kuna kõnelevad subjektid ei saa tähistajaid või tähistatavaid omavoliliselt asendada*.

2. Märkide arbitraarsust või teatavat motiveeritust ei põhjusta nende kui märkide loomus, vaid interpretatsioon, s.t. tunnetus või suhtumine, mida keeleline kooslus või üksikisik oma kasutuses olevate märkide suhtes omab. Sellisel juhul on meil tegemist meta-semiootiliste, mitte semiootiliste faktidega.

3. Teist tüüpi segadust saab vältida, kui asetada märgi arbitraarsus ainult kaheplaaniliste* semiootikate raamistikku, välistades üheplaanilised* semiootikad, kuna nende minimaalsete ilmingute ( manifestation) ühikud pole märgid vaid signaalid* (L. Hjelmslev).

4. Märgi arbitraarsuse küsimus, mis tegeleb semiootikate-siseste suhetega, on seotud sellest väga erineva küsimusega välistest suhetest antud semiootika ja välismaailma „reaalsuse“ vahel, või kahe erineva semiootika vahel (nt. „nimetatavuse“ probleem pildisemiootikas). Esimesel puhul on meil tegemist referendi* staatust puudutavate probleemidega, teisel juhul loomulike keelte* omapäraga.

5. Mõnes mõttes sarnasel viisil esitleb L. Hjelmslev arbitraarsuse/adekvaatsuse* dihhotoomiat. Ta kasutab aribtraarsuse mõistet, et määratleda teooriat – täpsemalt semiootilist teooriat – sellise ulatuseni, kus see puhta, koherentse konstruktsioonina ei sõltu kogemusandmetest. Vastupidi, kui teooria või mõned tema eeldused on kohandatavad kogemusandmetele, nimetatakse seda adekvaatseks (või kooskõlastatuks oma eesmärgiga).

6. Viimasena kerkib märgi arbitraarsuse küsimus /19/ veel kord esile metakeele (või metasemiootika) konstruktsiooni puhul: semiootilise kirjelduse* käigus ära tuntud ja defineeritud ühikud on puhtalt suhtevõrgustikud ning nimed, mis neile antakse, on arbitraarsed. Siiski, kui sellist metakeelt kasutatakse objektsemiootika juures, peaksid valitud nimetused kandma võimalikult palju informatsiooni vastavate manifestatsioonide* kohta.

- MOTIVATSIOON; NIMETAMINE