Logische Untersuchungen I–II 1900 – 1901

I köite keskne teema — teadus kui teooria loogika, teoreetiliste ja empiiriliste teaduste erinevus.

Teadusliku teadmise obj. aluseks on ideede, mis moodustavad teaduse tõdede ühtsuse kui tähenduste ühtsuse, loogiline seos.

Sellise seose erinevus

  • üleelamiste psühholoogilisest seosest tunnetuses, kuna loogika on oma olemuselt teoreetiline distsipliin ja psühholoogiast sõltumatu
  • asjade (kõige laiemas mõttes) seosest, mis moodustab teaduse esemelisuse valla.

“Puhta loogika” ülesandeks on välja tuua tingimused, millede puhul tähenduste seosed moodustavad teooria kui teatud esemelisuse valdkonna seletuste ühtsuse, teooria kui niisuguse võimalikkuse tingimused.

II osa. Sissejuhatus ja 6 ptk. (uurimust) Üldeesmärk — siduda puhta loogika probleemid tunnetuse probleemidega, st kirjeldada teadvuse üleüldisi struktuure, mis on üksteisega mittekattuvate eristuste aluseks (reaalne ja ideaalne, tähendus ja ese) ja tuua välja struktuursed seosed põhiliste tunnetuse aktide vahel.

Fenomenoloogia ei ole teooria. Ta on eelduslik ja järgib selgitustatavate mõistete loogikat. Tema olemise sfääris on välismaailma eksistents metafüüsiline küsimus ja uurimuste suund “ebaloomulik” — mitte esemetele, mida naiivselt eeldatakse olemas olevat, vaid aktidele nende mõttelises sisus (tähenduses), mis, kuna tunnetus realiseerub ütluses, on vaja välja võtta nende psühholoogilisest ja grammatilisest ümbrisest.

Tähendus (Bedeutung) eristatakse märgi materiaalsest-esemelisest olemisest, ettekujutusest või fantaasiakujundist, ja peamine, esemest: see, millest räägitakse, ja see, mida räägitakse, ei ole samased.

Teadvuse kirjeldamisel need erinevused väljenduvad kui tähenduse erinevad intentsioonid ja täitumised (kui ese on antud kaemuses).

Vastavalt sellele tähenduse ja eseme eristusele eristuvad ka kaks “puhta loogika” haru:

  • “esemete teooria” — õpetus osast ja tervikust kui iseseisvatest (konkreetsetest) ja mitteiseseisvatest (abstr.) esemetest.
  • “puhas grammatika” — õpetus iseseisvatest ja mitteiseseisvatest tähendustest.

LU II köite ptk„Tervikust ja osast“. Puhta (aprioorse) esemete kui niisuguste teooria loomine, mille raames vaadeldakse esemelisuse (Gegenständlichkeit) kategooriaga seotud ideesid:

  • tervik ja osa
  • subjekt ja omadused
  • indiviid ja liik
  • suhted ja konglomeraadid (Kollektion)
  • ainsus, arvukus, rida, suurus jne., aga samuti viiakse sisse vastavad nende ideedega seotud aprioorsed tõed.

Teadvuse reaalsete esemeliste moodustiste kategooria jaguneb:

  • iseseisvad esemed /selbständige Gegenstände/ (konkreetsed, individuaalsed, reaalsed). Inimese peale vastab iseseisev osa fenomenoloogilises mõttes. Sisulised mõisted (maja, puu, heli, ruum, aisting)
  • mitteiseseisvad (abstraktsed, ideaalsed). Spezifischen – sõnast species) „primaarsed“ ja „sekundaarsed“ kvaliteedid (ulatuvus, värv, figuur jne). Ainult formaalsed, jagunevad formaal-loogilisteks (osa, tervik, suhe, hulk) ja formaal-ontoloogilisteks (miski, üks, ese, omadus).

NB! Aktid, milles nad on antud, on erinevad:

2 viisi arvamusi (meinens):

individuaalne. Punane ese — akt, milles peetakse silmas mõnda asja, omadust, eseme osa.

liigiline. Punasus kui üleüldine ese. — kui teadvuses ilmneb ese, tunnus jne, kuid me meinen (arvame, usume), mitte seda „esemelist“, „siin ja praegu“, vaid tema sisu.

Üldisused (universaalsused):

Analüütilised, aprioorsed — tervik ei saa eksisteerida ilma osata (kuningas, isand, isa)

 

Iseseisvad esemed, üks korrelatiivne mõiste on varjatult või selgelt „mõeldav“ teises.

Seadus

Formaalne

Sünteetilised, aprioorsed

Ka värv ei ole mõeldav ilma millegi värviliseta, kuid värvitud eseme mõistesse ei kuulu automaatselt värv

Iseseisvate ja mitteiseseisvate seos

 

Paratamatus

Sisuline, materiaalne

 

Nominalism – realism.

Ideaalsete ja individuaalsete üksikuste eristusele vastab mitte vähem tähtis eristus liigiliste ja individuaalsete üleüldisuste (universaalide) vahel:

Üksikväited jagunevad:

  • individuaal-üksikuteks Sokrates on inimene
  • liigilis/spezifischen/-üksikuteks 2 on paarisarv

universaalsed väited jagunevad:

  • ind.-universaalsed Kõik inimesed on surelikud
  • liigilis-universaalsed kõik puhtloogilised laused on aprioorsed

Bedeutung (ei ole reaalne, tema staatus on analoogiline ideaalsete, üldiste esemete staatusega) esineb järgmistes struktuursetes aspektides:

  1. tähendus kui akt a1 /osutus?/
  2. Tähendus ise b, b1 /Sinn?/
  3. Ideaalne ühtsus, vastandatuna võimalike aktide paljususele a2, b2

Mõte on ideaalne. Sinn (ka mitte keeleline) on kogemuse, kogetava, tüüp /vrd eidos/. Bedeutung — keeleline. See, mida keel laseb meil haarata.

Tõe probleemi püstitamine. Tõde kui tähenduste, mis on faktis vaadeldavad, ideaalne ühtsus. Ei kao koos faktiga.

Tunnetuse aktid TÕE (tähendus, mis on märgilises vormis, ja vaatluse käigus saadud tähenduse samasus) selgitamiseks:

  • signifikatsioon (viitamine esemele märgi abil (liiklusmärgid)
  • vaatlus (kaemus): reaalse eseme puhul pertseptsioon, ideaalse – üleüldise väljatoomine
  • adekvatsioon arvamise (meinen) ja kaemuse vahel

Fenomenoloogiline analüüs:

  • esemelisuse väljatoomine
  • esemelisusest üleüldiste esemete eraldamine
  • analüüs, mis toob esile universaalsete esemelisuste keerulised erinevused

Intentsionaalsus. Suunatus esemele, omadus „üle elada“, „olla millegi teadvuseks“. Kasutusel juba keskaegses skolastikas, kus eristati erilist psüühiliste sesmete hulka, milledele on omane mentaalne või intentsionaalne olemine.

19 saj teise poole Fs võttis I mõiste uuesti kasutusele Franz Brentano, kes nägi intentsionaalsuses kõikide vaimsete fenomenide isepära, mis eristab neid füüsilistest nähtustest.

Husserl laenas Brentanolt I mõiste, kuid temast erinevalt ei pidanud kõiki üleelamisi intentsionaalseteks (näiteks aistingud ei ole H arvates intentsionaalse iseloomuga) ja peale selle pakkus välja rangelt eristada:

Noesis — teadvuse suhtes immanentne intentsionaalne akt (eseme antuse viis teadvuses)

Noema — teadvuse suhtes transtsendentne intentsionaalne ese

transtsendentaalne Kanti Fs tunnetus, mille objektiks on eelkõige tunnetusviisid ja –vormid, mitte välismaailma “asjad iseeneses” (need on transtsendentsed). Eristus t ja t vahel ei ole siiski päris järjekindel

transtsendentne tähistab teoreetilisest tunnetusest väljapoole jäävat, tunnetamatut (üleloomulikku reaalsust). Jumala mõistega seoses tähistab t Jumala kui maailma looja põhimõttelist erinevust loodud maailmast. Vastand – immanentne (esemele või nähtusele sisemiselt omane. Võivad olla näiteks seadused, vastuolud, omadused)

eidetism — tajuga sarnaneva elamuse (eideetilise kujundi) säilimine pärast välisärrituse lakkamist või iseeneselik tekkimine

1907 a. käsikirjas oli fenomenoloogiale antud deskriptiivse psühholoogia tähendus. Tuleb eristada transtsendentaalsest fenomenoloogiast, mis peab analüüsima üleelamiste sfääri mitte vastavalt nende reaalsele sisule, mitte kui tõelisi Mina üleelamisi (nagu empiirilises psühholoogias/fenomenoloogias). “Transtsendentaalne F on konstitueeriva teadvuse F, ja tänu sellele ei sisaldu temas ühtegi objektiivset aksioomi (mis on seotud esmetega, mis ei ole teadvus). Teoreetilis-tunnetuslik huvi, transtsendentaalne huvi on suunatud mitte obj. olemisele ja mitte tõüdede formeerimisele sellest, ja tähendab, mitte obj. teadusele. TF huvi on pööratud teadvuse kui teadvuse, fenomenide poole kahes mõttes:

  1. nähtuste mõttes, läbi mille ilmneb objektiivsus
  2. teisalt vaadeldakse viimast objektiivselt vaid sel määral, mil ta ilmneb – just transtsendentaalselt, kõikide empiiriliste meinens välistamise tingimusel. Selle suhte selgitamine tõelise olemise ja tunnetuse, nagu ka akti, tähenduse, eseme vaheliste korrelatsioonide, vahel on TF ülesanne.

Esemelisust kasutab kõige laiemas mõttes. “Tunnetuse esemeks võivad olla reaalne ja ideaalne, asi ja protsess, liik ja matemaatiline suhe, olemine ja see, mis peab olema (Seinsollen)”. Esemete antus läbi teadvuse, nagu ka Kantil. Kuid Husserl usub, et on võimalik ka “asjani iseenese” jõuda — “Tagasi asjade juurde!”

Sachverhalt (teadvusest sõltumatu asjade seis) avaneb ise, ilmutab ja “räägib” inimesega fenomeni abil.

“asjade seos” ja “tõdede seos” on “lahutamatud, kuna on a priori antud koos. “Miski ei saa olla, olemata nii või teisiti määratud, ja see, et ta on (ist) ja on määratletud, , ongi tõde iseeneses, mis moodustab olemise iseenese hädavajaliku korrelaadi. Kuid see lahutamatus ei ole samasus”.

Husserl alustab teadvuse analüüsi nendest peamistest vormidest ja struktuuridest, mille abil teadvus “ilmneb” ja objektiviseerub — keeleline väljend ja psüühilised üleelamised.

Spetsiifiline analüütilis-sünteetiline viis kahe teadvuse aspekti “üheaegseks” uurimiseks.

I etapp väljenduselt ja üleelamiselt — tähendusele. Analüütiliselt täpselt määratleda väljendi ja tähenduse vaheline suhe.

Tavaline eristus märgi väljendus- ja sisuplaani vahel Husserlit ei rahulda. Nimes ja väljendis tuleb eristada:

  • see, mida väljend (nimi) “teatab” (Anzeichen, mis tähistavad rääkija mõtteid) — sellest tähendusest, mida ta omab
  • see tähendus (ettekujutuse mõte, “sisu”, psüühilised üleelamised) — sellest, mida nimi või väljend nimetab, väljendab (ettekujutuse ese)

Skeemil on pideva joonega märgitud fenomenoloogiline arutlus, 1,2,3, on arutluse sammude järgnevus. Punktiirliinid on fenomenoloogia jaoks analüüsi kõrvalliinid, kuid olulised ja konstruktiivsed

II tähenduselt tähenduse intentsioonile . Uuritakse tähenduse enda sisestruktuure.

Enamuse väljendite ebatäpsus ja ambivalentsus on selle tulemus, et lõputult varieeruvad “subjektiivsed aktid, mis annavad väljenditele tähenduse; ja nad vahelduvad mitte lihtsalt individuaalselt, vaid vastavuses spetsiifiliste omadustega, milles asub nende tähendus”. (S91) Tähenduste kõikumine on tegelikult tähendusakti kõikumine (Schwanken des Bedeutens). Kuid tähendused kui niisugused on püsivad “ideaalsed ühtsused”.

Tähendus peab ennast mitmesuguste tähendustavate aktide suhtes ülal samamoodi nagu “punane” liigilises mõttes /punasus/ — paberile veetud punase liini suhtes. “Tähendused moodustavad mõistete klassi “üleüldiste esemete” (allgemeinen Gegenstände) mõttes”.

III Tähenduse ühtsuselt esemelisuse analüüsile.

Nüüd on jõutud esemelisuseni (loogilises mõttes). Just siis, kui ilmuvad esemelisused kui liigilised ühtsused, astume puhta loogika valda.

Nüüd need punktid, mis olidki meie eelneva fenomenoloogilise analüüsi eesmärgiks:

  • esemelisuse väljatoomine
  • esemelisusest üleüldiste esemete eristamine
  • peen analüüs, mis toob välja üleüldise esemelisuse keerulised eristused

Kaks intentsiooni, kui toome välja samasuse:

  • kui me vaatleme ühtsuse mingit objektide gruppi kui sarnaseid ja üksikutes võrdlusaktides tuvastame sarnasuse nende vahel ja teeme järelduse kogu grupi kohta
  • kui me, võimalik, et neil samadel kaemuslikel alustel, mõistame ideaalse ühtsuse all atribuuti, mis on mõõtmeks (aspektiks), milles teostatakse samastamist.