Esileht►Regnum: Animalia►Classis: Mammalia
Subordo: Yinpterochiroptera
Superfamilia: Pteropodoidea
Familia: Pteropodidae (tiiburid, lendkoerad, lendrebased) 1
Superfamilia: Rhinolophoidea
Familia: Rhinolophidae (sagarninalased)
Familia: Rhinopomatidae (klappninalased)
Familia: Craseonycteridae (kärssnahkhiirlased)
Familia: Megadermatidae (odaninalased)
Subordo: Yangochiroptera
Superfamilia: Emballonuroidea
Familia: Emballonuridae (pauntiiblased)
Familia: Nycteridae (lõhiskoonlased)
Superfamilia: Noctilionoidea
Familia: Myzopodidae (imijalglased)
Familia: Mystacinidae (vutlartiiblased)
Familia: Thyropteridae (nappjalglased)
Familia: Furipteridae (virviklased)
Familia: Noctilionidae (kalastaja-nahkhiired)
Familia: Mormoopidae (lõugnopslased)
Familia: Phyllostomdiae (lehtninalased e. nopslased)
Superfamilia: Vespertilionoidea
Familia: Natalidae (lehterkõrvlased)
Familia: Molossidae (mopsninalased)
Familia: Vespertilionidae (nahkhiirlased)
Liikide arv: ~1100
Süsteem Springer et al. (2001) ja Teeling et al. (2005) järgi. Eestikeelsed sugukondade nimed on Andrei Miljutini terioloogia konspekti ja Loomade elu järgi.
1 - see sugukond paigutatakse tavaliselt eraldi alamseltsi Megachiroptera (suur-käsitiivalised), kusjuures ülejäänud käsitiivalised kuuluvad sel juhul alamseltsi Microchiroptera (väike-käsitiivalised). Molekulaarsed uuringud on näidanud, et Microchiroptera on parafüleetiline suur-käsitiivaliste suhtes. Käsitiivaliste seltsi jagamine suur-käsitiivalisteks ja väike-käsitiivalisteks põhineb kajalokatsiooni kasutamise võimel (ultraheli abil toitumine ja lendamine). Suur-käsitiivalised pole selleks võimelised ja neil puuduvad kajalokatsiooniga seotud anatoomilised kohastumused. Kui molekulaargeneetilistest analüüsidest saadud käsitiivaliste fülogenees (Teeling et al., 2005 kasutasid 17 tuumageeni järjestusi, esindatud olid kõik käsitiivaliste sugukonnad ning peaaegu kõikide klaadide statistilised toetused olid 100%) on korrektne, siis peab kajalokatsiooni võime olema evolutsioneerunud kas kaks korda (klaadides Rhinolophoidea ja Yangochiroptera) või olema ühel korral kadunud suur-käsitiivalistel. Mõlemaid stsenaariume on mõnevõrra raske ette kujutada, kui tegemist on sellise keeruka kohastumusega nagu kajalokatsioon (ja sellega seotud paljude tunnuste evolutsioon), kuid tõenäolisem paistab siiski olevat kajalokatsiooni võime kadumine suur-käsitiivalistel (Simmons, 2005).