Kui õppija pole kirjalikku suhtlust kaua harjutanud, siis võib kirjutamine tunduda kauge ja tüütu tegevusena. "Palju lihtsam oleks rääkida silmast silma." Seda kommentaari kuuleb uutelt osalejatelt sidusõppes üsna tihti, sest algus võib olla raske. Võib tunduda, et kirjutamisoskus on rooste läinud. Õppija ei pruugi üldse teada, millest alustada või millega lõpetada. Tõenäoliselt ei tunneks sellised õppijad end paremini ka veebikaamera kaudu suhtlemisel. Sedasorti töö nõuab uusi suhtlusoskusi.

Kui õppija tunneb, et kirjutama hakata on raske, siis tuleks leida näiteid selle kohta, kuidas teised on midagi sarnast väljendanud. Selle nõuande võiks anda õppijatele kohe sidusõppeprotsessi alguses. Õppijad saavad teiste näidetest palju inspiratsiooni.

Ent kui õppijal on raske suhelda, siis kõige parem lahendus on lihtsalt pihta hakata. Üheks alustusmeetodiks on nn kiire kirjutamine. See tähendab, et peatumata ja teksti vaatamata kirjutatakse 3-5 minuti vältel üles kõik, mis pähe tuleb. See sobib iseäranis arvutite puhul, sest monitori saab välja lülitada.

Samuti võiks lasta juhendajal või sõbral kirjapandu üle vaadata ja teha ettepanekuid selle parandamiseks.

Esmased harjutused näivad alati pisut kunstlikud, kui tehakse algust uue suhtlusvormi kasutamisega. Sama kehtib ka siis, kui õpitakse uuel viisil rääkima nt võõrkeelt või kui toimub audiovestlus või nt seoses töökaaslaste omavahelise juhendamisega.

Reaktsioonid uute proovikivide suhtes on erinevad. Mõned õppijad võivad ärrituda ja üllatuda, kui nad järsku avastavad, et asjad, millega nad arvasid end hõlpsasti toime tulevat, on rasked. Eriti just täiskasvanud võivad neis olukordades olla väga tundlikud ja arglikud. Avatud ja sõbralik atmosfäär on väga tähtis!

Allpool on toodud mõned õppijatele mõeldud nõuanded!