• transport: hapnik kopsudest ja toit- ning ehitusained seedetraktist kudedesse; neist ainevahetuse käigus vabanenud süsihappegaas kopsudesse ja teised jääkained erituselunditesse; hormoonid jt bioaktiivsed ained nende toimekohtadesse
• stabiilse sisekeskkonna e homöostaasi tagamine: soojuse ühtlane jaotamine kehas; organismi happelis-aluselise tasakaalu säilitamine (puhverdamine).
• organismi kaitse: veres tekkivate ja ringlevate antikehade abil organismi tunginud haigusetekitajate hävitamine.

Vereplasma moodustab üle poole vere mahust, tagades vere sobiva viskoossuse (voolavuse). Vereplasma koostist ja omadusi hoitakse mitmete regulatsioonimehhanismidega stabiilsena, mis on tähtis kogu organismi stabiilse sisekeskkonna (homöostaasi) tagamisel. Verevalgud – albumiinid ja globuliinid (veres kokku ~75 g/l) on olulised ainete transportimisel, sidudes endaga rasvu, vitamiine, hormoone ja teisi organismile vajalikke ühendeid. Globuliinide huilka kuuluv lahustunud olekus fibrinogeen on tähtis vere hüübimisel, muutudes veresoone vigastuse korral vereliistakutest vabanevate ensüümide toimel kiuliseks fibriiniks, mis aitab haava sulgeda. Üks osa globuliinidest on antikehad, mis toimivad organismi tunginud haigusetekitajate vastu. Verevalgud on osalised ka vere happe-leelistasakaalu säilitamisel (moodustavad pH-d stabiliseeriva puhversüsteemi) ja vere ning kudede veesisalduse reguleerimises (osmootse rõhu kaudu). 
 

Punalibledes sisalduv hemoglobiin on rauda sisaldav valk, mis on kohastunud hapniku transpordiks. Hemoglobiin moodustab ligikaudu 15 % vere massist (130 – 160 g/l). Hemoglobiin annab verele värvuse, olles hapnikuga küllastunult (oksohemoglobiin) helepunane (arteriaalne veri) ja redutseerunult (hapniku loovutamisel) tumepunane (venoosne veri). Punaliblede purunemisel hemoglobiin vabaneb vereplasmasse. Seda nähtust nimetatakse hemolüüsiks. See võib tekkida mürkainete mõjul (nt mõned maomürgid), aga ka malaariatekitaja malaaria plasmoodiumi elutegevuse tulemusena.
 
 

Punalibled	Hemoglobiini molekul

Punaliblede kaksiknõgusa ketta kuju (suure välispinnaga) on soodsaim hapniku sidumiseks. Nende kogupindala on ligi 3000 m2. Põletikuliste protsesside mõjul settivad punalibled verest kiiremini välja, selle alusel määratakse vereproovist veresetet, mis on abiks haiguste diagnoosimisel.
 

Valgelibled tagavad meie kehale kaitse mitmesuguste haigusetekitajate vastu. See kaitse võib olla otsene (amööbitaolised rakud neelavad bakteri endasse ja lagundavad) ja kaudne (lümfotsüüdid toodavad valgulisi antikehi, mis vereplasmas haigustekitajaid hävitavad, andes immuunsuse haiguse suhtes).

Vereliistakud on üheks osaks vere hüübimise keerulises süsteemis, sisaldades hüübimist põhjustavaid ühendeid ja osaledes trombi moodustamisel veresoone vigastatud kohale.
Veregrupid ja vereülekanne 4 põhilist veregruppi avastati 1901. aastal. Jaotuse aluseks on punaliblede pinnal olevad valgulised antigeenid (A- ja B-aglutinogeenid) ja vereplasmas olevad valgulised ?- ja ?- aglutiniinid. Samanimelised aglutinogeenid ja aglutiniinid kunagi koos ei esine. Kui vereülekande tulemusel satuvad kokku A ja ? või B ja ?, siis toimub punaliblede kokkukleepumine (vt joonis) ja võib aset leida hemolüüs, mistõttu seiskub hapniku transport ja veresoontes võivad tekkida ohtlikud trombid. Seetõttu tuleb vereülekandel teada doonori ja vastuvõtja veregruppe.
Veregrupp Aglutinogeenid punalibledel Aglutiniinid vereplasmas Võib üle kanda 0 puuduvad a ja b 0 A A a A, väiksemas koguses ka 0 B B b B, väiksemas koguses ka 0 AB A ja B puuduvad AB, väiksemas koguses ka 0, A, B   Reesusfaktor – avastati 1940.a. reesusmakaagi vere uurimisel. On leitud, et umbes 85 % inimestel esineb veres valguline D-antigeen ehk reesusfaktor, s.o nad on reesuspositiivsed. Sellega peab samuti arvestama vere ülekandmisel. Reesuspositiivse vere ülekandel reesusnegatiivsele isikule tekivad viimase veres antigeeni vastu antikehad; teistkordsel samalaadsel vereülekandel põhjustavad need punaliblede kokkukleepumise (aglutinatsiooni). Sama oht varitseb reesusnegatiivse ema ja reesuspositiivse isa reesuspositiivset järglast. Kui sellise loote verd mingil põhjusel pääseb ema organismi, tekivad seal antikehad, mis loote verre tungides põhjustavad loote vererakkude kokkukleepumise. Tagajärjeks võib olla loote või vastsündinu surm.