Pea ja aju verevarustuse tagavad kummalgi küljel kulgevad unearterid. Kummagi rangluuarteri üks haru viib koljuõõnde, teine (õlavarrearter) aga vastavasse ülajäsemesse. Jalgadesse jõuab veri reiearterite ja sääreluuarterite kaudu.
Arterid hargnevad peenemateks arterioolideks, need omakorda kapillaarideks.
Ülepinge ja ebaõige toitumise tõttu võib arterite sisepindadele ladestuda kaltsiumisooli, mis muudavad arterid jäigemaks ja kitsamaks, halvendades nõnda organismi verevarustust. Seda protsessi nimetatakse ateroskleroosiks. Lõpptulemusena võivad arterid rebeneda või ummistuda seintelt lahtipääsenud trombidega, mis põhjustab verevarustuseta jäänud kehapiirkonna kudede kärbumise. Kui see protsess leiab aset südamelihases, on tegemist infarktiga. See võib põhjustada südame seiskumise ja surma.
 
 

Normaalne arter

Arteroskleroosist kahjustunud arter

Veenid on suurema läbimõõduga, ent õhukeste lõtvade sidekoeliste seintega. Enamasti kulgevad nad arteritega rööbiti, mistõttu vere laineline liikumine artereis aitab kaasa vastassuunalisele liikumisele veenides. Nad jagunevad kopsuveenideks, südameveenideks ning ülemise ja alumise õõnesveeni süsteemiks. Nende ülesandeks on kehas süsihappegaasiga küllastunud vere (õõnesveenide süsteemid) ja kopsudes hapnikuga küllastunud vere (kopsuveenid) toomine südamesse. Veenides toimub vere liikumine umbes kaks korda aeglasemalt kui arterites, seda nii veenide suurema mahutavuse kui ka kauguse tõttu vasakust vatsakesest. Liikumine kiireneb lihastöö korral (veenulid surutakse kokku). Kopsuveenid (kummalgi pool kaks) väljuvad kopsuväratist ja viivad hapnikurikka vere südame vasakusse kotta.
Südameveenid viivad südames süsihappegaasiga küllastunud (venoosse) vere südame paremasse kotta. Ülemine õõnesveen, millesse suubuvad veenid peast, ülajäsemeist ja rinnakorvist, suubub südame paremasse kotta ülevalt, jämedam alumine õõnesveen, kuhu kogutakse veri kõhu, vaagna ja alajäsemete piirkonnast, aga samasse altpoolt. 
Peenikesi, kapillaaridest alguse saavaid veene nimetatakse veenuliteks.

Läbilõige veenist klappidega.

Veri liigub alt üles suunduvates veenides poolkuukujuliste klappide abil, mis takistavad selle tagasivalgumist. Liikumist gravitatsioonijõule vastupidi võimaldab sissehingamisel rindkeres ja ka õõnesveenides tekkiv hõrendus, mis suureneb kodade diastoli ajal. Sealjuures on tähtis ka veenide toonus (tagatakse veeniseina silelihaste kokkutõmbel.
Kõrge vererõhu või pikaajalise seismisega seotud töö korral võivad veenid välja venida – tekivad veenilaiendid, mis võivad muutuda põletikuliseks. 

Kapillaarid on peenikesed, üksteisega võrgustikuna seotud torukesed kudedes. Nende läbimõõt on alla 0.02 mm, mistõttu vere liikumine on seal kõige aeglasem. Vere juurdepääs kapillaaridele on reguleeritav nende läbimõõdu muutmise (veresoontesse ulatuvate närvijätkete mõjutusel kokkutõmbuvate või lõdvenevate lihasrakkude abil) ning arterioolidest veenulitesse viivate “otseteede” avamise ja sulgemise abil. See on oluline vältimaks vere liigset kuumenemist ja jahtumist (väga kuuma või külma väliskeskkonna ja palaviku korral). Kapillaari sein koosneb vaid ühest rakukihist, moodustades biomembraani, mille kaudu toimub ainevahetus vere ja koerakkude vahel. Elundi puhkeolekus on osa kapillaare tühjad. Elundi aktiivse töö korral täituvad aga kõik kapillaarid verega, tagades nii piisava varustatuse vajalike toitainete ja hapnikuga ning jääkainete ärajuhtimise. Ainuüksi inimese lihaskoe kapillaaride kogupikkus on umbes 100 000 km. 
 

Kapillaaride võrgustik

Vere ringleva liikumise kinnises veresoonestikus ehk vereringe avastas 1628. a Inglise teadlane William Harvey. Sama oli eeldanud juba 16. sajandil Leonardo da Vinci. William Harwey koostatud inimese vereringe skeem (1628) Inimese vereringe skeem

Inimese vereringe jaguneb suureks ja väikeseks vereringeks.

Suur ehk kehavereringe saab alguse südame vasaku vatsakese kokkutõmbega, mille tulemusena  paisatakse hapnikurikas veri aorti  Sealt liigub veri arterite ja arterioolide kaudu kõigi kudedega seotud kapillaaride ehk juussoonte võrgustikku, kus toimub hapniku loovutamine läbi kapillaaride seinte kudedele ning süsihappegaasi, kusihappe ja teiste ainevahetusjääkide vastuvõtmine.  Jääkaineterikas (venoosne) veri liigub kapillaaride venoossest osast peenikestesse veenulitesse, mis lähevad üle veenideks. Need omakorda ühinevad ülemiseks ja alumiseks õõnesveeniks, mis suubuvad südame paremasse kotta.

Väike ehk kopsuvereringe algab südame parema vatsakese kokkutõmbumisega, mille käigus surutakse süsihappegaasirikas veri kopsuarteritesse. Nende kaudu jõuab veri kopsudesse, mille sombukeste kapillaarides annab see ära süsihappegaasi ja küllastub hapnikuga. Hapnikurikas (arteriaalne) veri tuuakse südame vasakusse kotta kopsuveenide kaudu. 
Vere liikumine toimub südame töö tulemusena tekkiva rõhkude erinevuse tõttu veresoonestiku eri osades. Keskmiselt kulub verel puhkeolekus üheks täisringiks 21 – 23 sekundit.
Ringluses ei ole korraga kogu veri: kuni 50 % sellest võib olla reservis depoodes: maksas, põrnas, nahaalustes kudedes, kust see vajadusel vereringesse suunatakse. 
 

Veresooned avaldavad südame väljapumbatavale verele takistust, mistõttu avaldatakse veresoonte seintele rõhku, mida nimetatakse vererõhuks. See on kõrgeim suurtes arterites, madalaim aga õõnesveenides (allpool atmosfääri rõhku). Süstoli momendil on rõhk arterites kõrgem kui diastoli ajal. Kõrgeimat rõhku nimetatakse süstoolseks ehk maksimaalseks, madalaimat diastoolseks ehk minimaalseks. Vererõhu mõõtmine toimub manomeetriga ühendatud spetsiaalse manseti abil õlavarre arteri kinnipigistamisel verevoolu seiskumiseni. Viimast tähistab kuulatlemisel heli katkemine (see tekib vere voolamisel läbi kokkusurutud arteri). Seejärel mansetti lõdvendatakse ja fikseeritakse manomeetril moment, mil heli taastub (manomeeter näitab süstoolset vererõhku). Edasisel lõdvendamisel heli kaob, sel momendil fikseeritakse diastoolne vererõhk (veri läbib arterit ka diastoli ajal). 

Mehaaniline vererõhumõõtja

Täiskasvanud tervel inimesel on rahulikus olekus süstoolne rõhk õlavarre arteris keskmiselt 110 – 120 mmHg ja diastoolne 60 – 80 mmHg. Ebanormaalne on süstoolne rõhk alla 100 ning üle 140 mmHg. Vanuse kasvades vererõhk tõuseb, kuna arterite elastsus väheneb. Vererõhku tõstavad erutus, füüsiline pingutus ja haigused. Hormoonide adrenaliini, vasopressiini jt toimel südame töö kiireneb ja veresooned ahenevad, põhjustades vererõhu tõusu. Vastupidine toime veresoontele on näiteks ainevahetuse käigus tekkivatel histamiinil ja atsetüülkoliinil.